Juuli minek.

Eks ma üks rahutu hing olen. Kui normaalne inimene püsib õhtul kodus, kisub mind hoopis metsa poole. Nagu aimaksin, et midagi ilusat on sündimas, millest ilma jääda ei või.

Tahtsin teada, kas tõesti ei liigu loojangu paiku metsaserval või põlluäärtes ühtki metskitse. Või tormab metsseakari nisupõllult kapates välja. Kahjuks mitte. Üks lõopistrik istus pesa lähedal männioksal. Neil alles pojad pesast välja lendamata. Varakevadel kasvasid samas pesas rongapojad üles, nüüd on lõopistriku kord. Mõned metstuvid olid end traatidele ritta seadnud ja üle metsa tulid kruugutades sookured.

Tegin tule metsakeldri kaminasse ja vaatasin õuest, kuidas korstnast suits tõusis. Hämardus. Päike oli loojunud. Loojangukuma pintseldas õhtutaevast. Juulikuu sai läbi.