Sõitsin üle värskelt niidetud heinapõllu suure kogujakraavi truubini ja jäin seisma, sest kallastel õitsva suvise looduse lopsakus ei saanud lihtsalt jääda märkamata.

Kahe päeva eest niideti põldusid teistkordselt, esimene niide oli kuu aega tagasi. Kolmas tuleb kindlasti veel kusagil augusti teises pooles. Tolleks ajaks on kraavis järel vaid hundinuiad ning ülejäänud taimed on kas ära õitsenud või kraavinõlvad niidukiga pügatud. Niitmise nõue kirjutatakse maaparandussüsteemide rekonstrueerimiskavasse sisse, et võsa uuesti kasvama ei hakkaks. Kui mitme aasta vältel pärast tööde lõppu kaldaid niitma peab, sellega pole kursis. Tegin pilti, sest mine tea, kauaks seda õiteilu.

Üle äsja niidetud heinapõldude paistavad minu kodumetsad, paremale jääb ema sünnikoht, kus hoonetest pole rohkem märke kui üks kivihunnik keset põldu. Isakodu, minu sünni- ja lapsepõlvekodu, jääb vähem kui kilomeetri kaugusele metsanurga varju, meie mets ja põllumaa aga ulatuvad pildil oleva õitsva kraavini.

Käisin ka jõetaguses metsas ja aasal, kus on hea mõtteid koguda. Seal on alati vaikne, ainult veevulin ja mõni linnuhääl. Praegu varjavad end rohus ja põõsaste all musträsta noored pesakonnad, kes tulija sammude peale valju vurinaga lendu tõusevad, et varsti sedasama teises kohas korrata.
Seisin jõe kaldal ja märkasin ilusat kiili - vesineitsikut. Väga sini-sinine tundus ta üleni olevat, ehkki liigikirjelduses mainitakse isase musti tiibu ja metalse läikega sinist keha. Olen neid kiile suviti jõe ääres näinud nii lendamas kui taimedel peatumas, sel aastal aga vähem. Eestis esineb kaht liiki vesineitsikuid – harilik vesineitsik ja vööt-vesineitsik.