Metsakorraldaja kirjeldas 2007.aastal: 0,5 ha suurune eraldis, 25-a. hall-lepik naadi kasvukohas, kõrgust 12 meetrit ja jämedust 12 cm. Vahepealsetel aastatel pole lepik suurt edasi kasvanud ega oluliselt jämedamaks läinud, et oleks põhjust seal küttepuude saamiseks lageraiet teha. Arvasin, et vist tuleb midagi kasvutingimuste parandamiseks ette võtta.

Nii ma pakkusingi kohe sealsamas üle põllu elavale külamehele, et kui tal viitsimist ja aega, siis tehku lepikus hooldusraiet, võtku toomingavõsa ja viltused roikad maha ning andku leppadele valgust juurde. Ehk tärkab sekka ka mõni kuusetaim. Vähehaaval on ta seal nüüd nakitsenud nii võsasae kui kettsaega. Pikki lookas toomingaid võttis ta just kettsaega, sest maadligi oksad olid juba uued juured alla kasvatanud ja neid tuli eraldi käsitsi mullast välja sikutada. Oksi ei tahtnud ta laiali maha jätta, vaid pani hunnikutesse, et pilt ilusam tuleks. Küllap nii oligi õige, kui seni tehtud tööd vaadata.

Eks mind võib mõni läbinisti majanduslikult mõtlev metsamees vaadata kui veidrikku, kel pole metsas midagi targemat teha, no kasvõi lageraiet mõnes küpses kuusikus. Mõne metsaosa raiumata jätmine on minu puhul omamoodi protesti märk üleüldisele vanade metsade vähenemisele ümbruskonnas. Kuni katus pea kohal, leib laual ja tuba soe, ei leia põhjust metsast viimast võtma tormata. Kui vajadus tuleb, küll siis raiun ka kuusikuid. Esialgu piisab lepikutest.