Kaasiku ilu

Siin on vaade ühest minu metsast, mille ääres lasin kümme aastat tagasi taluaegse kraavi süvendada. Valged kasetüved annavad märku, et seisatuksin. Looduse puhast ilu nähes mõtlen, et mis häda sunniks mind neid kaski maha lõikama – elus kaasik on ju ilusam kui virn kasepakkusid.

Ega ma viimasel ajal sellest küljest kaasikule polegi lähenenud, vahele jääb 2005.a. istutatud kuusenoorendik. Seekord käisin noorendikus vaatamas, kas lähiajal, näiteks eeloleval sügisel, oleks vaja hooldust teha. Ja kirde suunalt lähenedes jõudsingi kraavi äärde selle 70-aastase kasemetsani.

Noorendikupoolne külg kannatas varem liigniiskuse all, teiselpool kraavi kaskede all on kuivem, sest vanemad puud „joovad“ rohkem vett. Noorendikku mõjutab kuivendus pikkamööda, kuid loodetavasti seniks, kui kuused-kased täiskasvanuks saavad, muutub ka sealne pinnas oluliselt kuivemaks, sarnaseks pildil oleva metsaalusega.

Selles kandis elab mu metsas vähemalt üks põder, pigem paar tükki. Pärast talvist metsaraiet, kui langilt puud koristatud said, kadusid loomad vahepeal mujale, kuid nüüd on nad tagasi, kraabivad pihlakate, toomingate ja tammede koort, peidavad end noorendike vahel. Et põdrad kaske sööksid või kooriksid, seda pole ma seni märganud. Kui hommikul varakult minna, võib mõnd looma kohata ka. Peatselt poegima hakkavad põdralehmad ajavad oma eelmise aasta vasikaid eemale ning iseseisva elu kogemuseta noored on üksi jäädes segaduses.