Juba teist korda sel sügisel kohtasin mänsakut. Sammusin mööda metsasihti ja otse minu ees ilmus ta vana metsa puude vahelt üle sihi ja jäi kraavipervele haava otsa ootama. Üritasin okste vahelt temast miskit mälestuseks ka kaamerasse püüda. Astusin pärast pildi tegemist edasi, mänsak tegi valju häält ja lendas raiesmiku kohal minuga kõrvuti järgmisele puule. Seal aga toimetas üks suur-kirjurähn, kes pistis tulnuka peale omakorda kisama. Tüli ei tulnud, mänsak liikus minuga uuesti kaasa.
Isegi tükk aega hiljem, kui olin mänsaku unustanud ja käisin oma kuusetaimi uurimas, nägin teda veelkord, ikka viuhti! nina eest läbi ja lähima suure puu otsa. Mulle jäi mulje, et ta jälitas mind. Küllap ongi mänsak üks uudishimulik lind, kes laante vahelt lagedale tulles kohe kindlaks teeb, kas metsas käija on oma või võõras. Suvel teda ei näe ega kuule, kuid sügisel ja talvel askeldab päris avalikult.
Hea käbiaasta pakub toitu nii mänsakutele kui rähnidele. Mõlemad liigid armastavad okaspuuseemneid. Mänsak eelistaks muidugi sarapuupähkleid, aga igal aastal pole pähklivarusid nii palju, et terveks talveks jätkuks, seepärast kõlbavad ka okaspuuseemned.
Suur-kirjurähn aga on väsimatu koputaja. Praegu on soe ja koore alt saab veel tõukusid kätte. Rähni talvetoit aga tuleb käbidest – eriti sobib kuuseseeme. Nende kättesaamiseks on rähnil sepikoda – mõni puutüügas või lõhe, kuhu ta kuuse otsast murtud käbi sisse torkab ja sealt siis ükshaaval seemneid välja nokitsema hakkab. Sepikoja alla visatud tühjadest käbidest koguneb aja jooksul terve kuhi.
