Pärast mõnepäevast eemalolekut läksin jälle metsa ja jõe äärde oma meeli turgutama ja mõtteid koondama. Käisin ja vaatasin, seisin ja kuulatasin. Rongad olid oma koduterritooriumit valvamas, mõned rasvatihased liikusid oksalt oksale lennates minuga metsateel kaasa. Üks puukoristaja toksis pehkinud puutüügast. Valitses üleüldine vaikus, ainult jõeveel oli minekuga kiire.

Pilvise ja sompus ilmaga on peaaegu võimatu loodusest rõõmsaid värve leida. Puud on kogu leherüü maha laotanud ja hallid tüved kaldapealsel justkui häbeneksid ootamatut alastiolekut.

Alles see oli, napilt kaks nädalat tagasi, kui metsad kasekullas särasid ja end hommikupäikeses imetlema meelitasid. Veel nädala eest punetasid pihlapuud marjadest, kuni saabus parv hallrästaid ning õhtuks olid kõik oksad tühjad. Midagi ei lastud raisku minna, kõik söödi ära ja rännati edasi.