Hallhaigrut kutsutakse ka kalakureks ja see nimi iseloomustab neid suuri linde päris täpselt. Alalõpmata solistavad nad jões, et väikseid kalamaime toiduks otsida. Kõige rohkem haigruid võib pärast pesitsusperioodi lõppu näha augustist septembrini Pulgoja rannaniidu äärsetes madala veega roostiku vahelistes soppides. Viimastel aastatel on seal hallidega liitunud ka üleni valged hõbehaigrud, keda eelmise suve lõpus loendati Häädemeestel korraga üle saja linnu.
Minu tee on mitu päeva järjest ristunud ühe üksiku haigruga kohas, kus metsast voolav suur kraav jõkke suubub. Lind käib ka põllul lompe üle vaatamas. Peale kalade kõlbavad haigru toiduks veel konnad, putukad või närilised.
Loomult arglikku lindu pole hõlbus lähemalt pikalt vaadelda, sest ohtu ennetades tõmbab ta kärmelt kaela kõverasse, tõukab jalgadega end maast lahti ja tõuseb lendu. Ühtlaste tiivalöökidega lend pole eriti kiire, kuid linnul on piisavalt jõudu, et võtta igal sügisel ette pikk rändetee Edela-Aafrikasse ja kevadel taas tagasi lennata.
Haigrud pesitsevad kolooniana puude võrades, palju pesi lähestikku. Üks selline koloonia asub Võiste kandis, kus isegi teelt vaadates paistab metsas hulk kuivanud rannamände koos pesamütakatega.
Ma ei tea, kas meie kandis mõni hallhaigur kusagil pesitseb, kuid igal suvel on mõni neist jõe ääres olemas.
