Käopäkk ja katkujuur

Kui aprilli lõpus käopäkad juba õitsesid, siis kuulsin ka esimest kägu kukkumas. Eks nad ilmu pea üheaegselt. Käopäkast on väga põhjalikult kirjutanud Ülle Reier ja Arne Sellin 2009.a. Eesti Looduses nr.4. Seda ümber jutustada pole mul plaanis.

Mõned kokkuvõtlikud laused põneva käopäka kohta siiski lisan, et metsas liikuja oskaks seda olendit tähele panna. Käopakk on klorofüllita parasiittaim ja suurem osa temast asub maa all, kus juureharude tipud iminappadena puujuurte külge kinnituvad ning peremeestaimedelt, milleks meie kandis on peamiselt sarapuu või lepp, toitu ammutavad. Kui käopäkk koos võimsate juurekombitsatega maa alt välja kaevata, meenutab ta haarmetega koletist – nii kirjeldatakse seda taime.

Aprilli lõpus või mai alguses näeme salumetsa serval käopäka lillakasroosasid õiekobaraid kimalasi ligi meelitamas. Jaanipäevaks kupardes valminud seemned otsivad võimalust pääseda järgmiste lehtpuujuurte lähedusse. Käopäkk igal aastal ei õitse. Oma metsas jõe taga tean kaht kasvukohta ja ühe leidsin eelmisel nädalal riigimetsa servalt veel juurde. Sellest ka siinne pilt.

Teine kevadine kolooniaid moodustav ja juba kaugelt vaatama meelitav taim on õitsev katkujuur. Tema on selle poolest huvitav, et kõigepealt ilmuvad püstistel vartel paiknevad tumepunased õisikukobarad ning alles hiljem ilmuvad suured rohelised lehed. Lehed on nii võimsad, kuni 70 cm läbimõõduga, et katavad kasvukoha üleni, jätmata enda all ruumi teistele taimedele. Katkujuure kolooniaid olen näinud üle maakonna piiri Raplamaal, neist kolm asuvad vaid paari kilomeetri kaugusel minu sünnikodu maadest. Sealselt metsakraavi kaldalt on pärit ka juuresolev foto. Taas üks vaatamist vääriv kevadine õitseja.