Üldse on püüdliku hooldamise ja niitmisega nii, et selleks kulub tohutult energiat ja aega. Ja kas peakski? Juba eelmisel suvel, kui selg ei lasknud rasket tööd teha, otsustasin, et kui tahan elada ja omal jalal ringi kõndida, tuleb tööga tagasi hoida. Ja tervis enam hullemaks ei läinud. Eks olen pea viisteist aastat jutti kuusekultuure ja noorendikke hooldades oma kätele, seljale ja jalgadele hirmsat vatti lõikuritega põristades andnud. Teisiti poleks praegu mul neid noorendikke, mida endal uhke vaadata ning julgen ka teistele näidata.

Tänavu hoian end samamoodi, sest olen arusaamisele jõudnud, et niitmiseks sobibki paremini aeg, mil kõik taimed on ära õitsenud, peaasi, et sügisel lehtede langemise ajaks oleks kõrge rohi lõigatud ja saaks lehti sahistades ringi jalutada. Niita kuus korda suve jooksul, nagu ma varasematel aastatel ligi hektari suurusel õuealal ja jõeaasadel seda otsatut tööd tegin, oli tõepoolest liig. Neid suviseid niidetud platsidega pilte võib siit blogist leida mitmeid, kui pärast tehtud tööd jälle uhkusega kõike jäädvustasin. Tegelikult piisab ka sisse niidetud radadest, et ringi liikuda ja loodust nautida saaks.

Karulauk paljuneb edukalt seemnetega, kui lasta tal õitseda ja seemnetel valmida. Kui laugu lehed närbuvad ja seemned valmis, siis võib trimmeriga vartest üle käia, et seemned kaugemale laiali lendaksid.