Karulauk kevadises looduses

Külmana püsinud kevadel pole loodusest toidulauale eriti midagi võtta, välja arvatud karulauk - vägev küüslaugumaitseline vitamiinipomm pärast pikka talve.

Nägin üht retsepti munaroast, mis sobiks just ülestõusmispühade lauale: 3 lahti klopitud muna kohta peotäis tükeldatud karulaugulehti, paar teelusikatäit viina ja näpuotsatäis soola segada ning siis praadida munaroog pannil kahelt poolt üle. Hästi sobib karulauk ka koos seentega pirukasse või aedviljasupi sisse.

Enne pühi käisin oma karulaugukohti vaatamas, pistsin kohapeal mõned lehed põske, kuid rohkem ei raatsinud esialgu korjata. Kui soojemaks läheb ja karulaugud suuremale pinnale levivad, küllap siis ühe kevadise munaroa mõne metsakäigu järel ikka teen.

Esimene ülestõusmispüha mööduski suuremas jaos toas teleka ees istudes. See 100-aastase Eestimaa saamislugu oli toredasti kavandatud, eriti matk piki ajaloolist kubermangude piiri. Väärika mulje jättis kontsert-jumalateenistuse ülekanne Mihkli kirikust. Meeskoor, Valdur Mikata tekstide vahelugemised – kõik mõjus võimsalt. Päeva lõppvaatus Kurgja talumuuseumi õuel loojuva päikese, Pärnu jõe kaldal süüdatud lõkke ja presidendiproua kõnega andsid suvisele noorte laulu- ja tantsupeole avalöögi. Aprilli kohta kõledavõitu ilm pidu ei paistnud segavat.

Meie siin Vändras oleme vana kaardi järgi liivimaalased, rohkem siiski metsade ja soode vahele peitu tulnud piiriasukate järeltulijad. Pole meil ei viru vägevat verd ega mulkide rikkust, isegi tunnustatud murdekeelt pole, peale mõne sõna, nagu minu kodus käibel olnud „kartsas“. See tähendab meil redelit, mis laudalakka viib. Seegi sõna olevat pärit kusagilt saarte kandist. Meil mõistetakse sõnadetagi metsa ja lindude keelt. Minul kui siinses kodumullas sajandeid kasvanud inimpuu harul on sellest ainult tugevam tunne.