Kas keerispea päästab mesilased?

Kui ma juuli keskpaigas tee ääres siniste õitega põldu esimest korda nägin, helistasin tuttavale agronoomile ja küsisin, mis taimega võiks tegu olla. Vastas, et kui lina ei ole, siis võib olla keerispea.

Ei noh, linapõldu olen juba lapsepõlves näinud, see ta küll ei ole. Kirjeldasin veelkord taimi ja sain agronoomilt kinnituse, et siis on kindlasti keerispea. Nemad ise seda kultuuri ei kasvata, kuid talunikud ikka katsetavad. Eks samamoodi on siinsetel talunikel nii herne- kui oapõlde, kuid need ristõielised kultuurid on külvikordade vahelduseks pigem mulla parandamise eesmärgil rajatud. Loomakasvatusega tegelejad külvavad vahepeal nagunii heintaimi, sh. ristikheina. Hernest pole sel suvel siinkandis näinud, kuid põlduba kasvab paljudel väljadel.

Ega ma põllundusest suurt midagi ei tea, kuid mesilastest ja kimalastest sumisevat keerispeapõldu vaadates saan aru küll, miks see kultuur vajalik on. Keerispea on suurepärane meetaim. Õitsema hakkab umbes 6 nädalat pärast külvi ja õitseaeg kestab pikalt. Pilti teravamalt silmitsedes võib sealt ühe mesilase ja ühe kimalase ka leida.

Teades ja nähes, kui palju viljakasvatajad, eriti rapsikasvatajad, umbrohu- ja putukamürke kasutavad, siis keerispead vaadates tekib küll mõte, et kas selle taimega püütakse oma süüd mesilaste ees lunastada. Hea, et niigi palju. Aga Weroli rapsiõli ma jätkuvalt inimtoiduks ei tarvita – olen neid lõputuid kirbupritsimisi rapsipõllul näinud küll.

Kuna aina rohkem mahajäetud põllulappe on teravilja kasvatamiseks taaskasutusele võetud, siis väheneb ka looduslike rohumaade hulk. Just need alad olid täis kesksuviseid õitsvaid taimi, mis mesilastele ja kimalastele korjekohti pakkusid. Samuti tahaks loota, et euroheina niitmise hullus saab ükskord otsa ning rukkirääkude pojad saavad enne rohupurustaja vahele jäämist üles kasvada ja taimed lõpuni õitseda. Mõningasi märke selles suunas võib juba aimata. Niikaua aga asendab looduslikke meetaimi põllule külvatud keerispea.