Käisin päeval, kui väljas oli +30 sooja, kuusetaimi vaatamas. Töö tegemiseks nii palav ilm ei sobi. Aprillikuu viimasel päeval istutatud taimed edenevad hästi, sest on olnud piisavalt niiskust. Kasvud on ilusad. Veelgi paremini aga kasvab taimede ümber rohi.
Tallasin veidi kuusetaimede ümbert pikemat rohtu maha, aga pole päris kindel, kas seda peakski tegema, kui kuivad ja kuumad ilmad püsivad. Varjus tunnevad õrnade kasvudega pisikesed kuused end päikese põletuse eest paremini kaitstuna. Kui juhtub tulema suviste sadude periood, siis peab ikkagi kärmas olema ja taimede ümbert rohu maha tallama. Märg ja lamanduv rohi tekitab õhupuudust ja hallitust. Kindlasti ei tohiks sügise saabumiseni kuuski jätta rohu sisse, kuhu lisandub veel toominga- ja lepavõsa. Kui peaks taas korduma üks lumerohke talv, siis hooldamata jäänud väikesed kuusetaimed lamanduvad lume raskuse all koos rohuga ning võivad hukkuda.
Viimastel aastatel olen kuusekultuurid rajanud ammustele põllumaadele, kust enne on juba kaks lõikusringi lepapuid kraavidelt maha raiutud. Sellest tingituna erinevad probleemid põlise metsamaa lankidele istutatud kultuuridega võrreldes. Mullakiht on kunagisel põllumaal viljakas, maapind tasane, ainult rohi ja võsa kasvavad kiiremini kui metsas. Sellega tuleb esimestel aastatel võidelda ja nagu kogemused näitavad, saab jagu küll ja kuusik kasvab seal võimsalt. Ainult tööd on palju ja järjekindel peab olema.
Mul oli plaan eelmisel sügisel lasta võsa ja oksavaalud võsafreesiga ära purustada ja ühtlasi ka maapinna pealmine kiht freesida. Kahjuks jäi see halbade ilmaolude tõttu teoks tegemata ja jätkasin varem järele proovitud meetodil: lepad küttepuudeks, oksad vaalu või tulle, peenvõsa lõikuriga maha. Kui jätta oksavaal keset põldu, siis ei saa kogu pinnale taimi istutada. Samas aga saab tulevikus kõdunenud vaalu kasutada liikumisteena noorendiku vahel, mille kaudu võib hooldusraiete käigus saadud puitu (näiteks kütteks sobivad lepad) kuuski kahjustamata välja vedada.
Küsisin ühelt meie metsaühistu talumehelt, kel võsafreesi kogemus olemas, et kas tal põllul veel võsa kasvab. Ta vastas, et esimesel aastal pärast istutamist oli küll lagedam. Seda käisin ma ise ka eelmisel suvel vaatamas. Aga nüüd, teisel aastal, tulevat lepavõsa jälle mis mühinal.
Jõe taga on mul ka selliseid põlde, kus oksavaale pole ja kuusetaimed on üle pinna istutatud. Sellisel juhul peab hooldamise käigus järk-järgult, sõltuvalt kuusenoorendiku edenemisest, kõik mittevajalikud lehtpuud maha lõikama ja sinnapaika kõdunema jätma, sest neid pole enam võimalik välja vedada.
Üks noor viirpuu, kes oli kaugetele põllukraavidele kunagi ära eksinud, lepiku raiel ka saemehest õnnelikult puutumata jäänud ja kelle eelmisel sügisel kraavikaldalt leidsin, oli kesk istutatud kuusekultuuri valgeid õisi täis. Küll võib mõni leid looduses ikka palju rõõmu valmistada!
