Tubaste jõulupühade lõpetuseks käisime laste perega metsas loomajälgi uurimas ja värsket õhku hingamas. Peale metskitsede teisi elukaid ei kohanud.

Mõnus oli linnalapsed üle pika aja metsa viia. Varem olime marjul või seenel käinud, kuid talvises metsas olime esimest korda. Lasin neil üles otsida suure kase otsas oleva hiireviu pesa. Tuleb välja, et päris suure risupesa nägemiseks peab siiski üksjagu kogemusi olema. Minu pilk on aastate jooksul harjunud puid vaatama ja ka linnupesi otsima.

Ütlesin lastele, et otsige kõigepealt teiste puude vahelt üles kõige suurem kaheharuline kask ja siis uurige edasi. Tuli välja, et lumiste puude seast on linnalapse jaoks isegi kase ülesleidmine keeruline ülesanne, eriti kui puu on vana ja korpas koorega. Kaske teatakse ikka valgetüvelisena, kuid miks vana kase koor järsku enam valge polegi? Sain aru, et mul seisab tulevikus noortega ees veel palju metsaretki ja -jutte, enne kui hakatakse vahet tegema lepal, haaval, kasel, tammel, rääkimata vahtrast, saarest, jalakast või madalamatest põõsastest. Kuuske tuntakse, sest see on jõulupuu ja männid kasvavad ka Pirita metsas, kadakad jälle Saaremaal.


Kui suur kask lõpuks kätte leitud, juhatasin laste pilgud krobelist tüve pidi ülespoole, kust nad viimaks ka hiireviu pesa üles leidsid. Suur mütakas kõrgel harude vahel. Esimesed sammud looduse saladuste otsingutel sai lapselastega tehtud.

Eks ma olengi rohkem metsavanaema, mitte tubli kringliküpsetaja. Pühade piparkoogid vormisid ja kaunistasid lapsed ise ja see tuli neil hulga paremini välja kui minul oleks kannatust olnud. Taigengi oli puha omatehtud ja maitsvam kui mingi poe oma. Selliste asjade peale on linnalapsed meistrid ja näpud nobedad. Metsamamma rolliks las jäädagi noorte loodusesse viimine, kodukoha ja metsalugude rääkimine. Teen seda suure rõõmuga.