Kui lõuna paiku päike udust jagu saama hakkas ja metsataimede hooldamise tööjärjele sammusin, märkasin kuusekultuuride kõige kaugemas nurgas üht heledat kogu liikumas. Binoklit polnud, aga kaamera aitas. Vahemaa minu ja linnu vahel oli üle 300 meetri, seepärast on foto udune.
Sama sookurg, kellest 3.oktoobri postituses juttu tegin. Siis arvasin, et küllap on mahajääja või on tiib vigastatud ega suuda teistele järele lennata. Praegu aga on sellest üle kolme nädala möödas ja sookurg on endiselt kohal. Kõndis ja otsis toitu.
Sammusin lähemale, et kontrollida, kas lind ehk tõuseb inimest nähes lendu. Ei tõusnud, astus nobedalt hoopis kraavi äärde võsa vahele peitu. Rohkem ma teda ei näinud, ehkki töötasin sealsamas kuni päikeseloojanguni.
Mind teeb murelikuks, kas sookurg on tõepoolest vigastatud ja lennuvõimetu ning peab saabuvale talvele siin vastu minema. See oleks hukutav. Käin sealkandis veel kindlasti paar nädalat tööd tegemas ja hoian silmad lahti.
Kui metsast kodu poole liikuma hakkasin, oli põllu kohale taas valge udutriip tekkinud. Juba kaks päeva järjest pole tuult olnud ja udu võimutseb.
