Kask kallistab kivi

Nüüdseks rohkem kui 20 aastat metsaomanikuks olemist võimaldab näha vahepeal toimunud muutusi. Madalast noorendikust on saanud latimets, metsataimi täis istutatud raiesmikel rohetavad kuusenoorendikud, halli lepa aladel aga ootavad ülekasvanud tümikad kiiret langetamist ja küttepuudeks tegemist. Eriti uhke olen, et karjamaalepikust olen järk-järguliste raievõtete abil saanud looduslikult kasvama hakanud korraliku kuusiku. Kodumets kasvab heal mullal kiiresti.

Olen olnud piisavalt säästlik metsamajandaja, ikka tahtnud hoida mõnd metsatukka „mustadeks päevadeks“. Eestis makstavast pensionist ju toimetulemiseks ei piisa, eriti kui lasta mõnd tööd kas kodu remondil või metsahooldusel teenuse korras teha. Häbi on ka lastelt lisa lunida, liiati kui metsast võib abi käepärasemaltki tulla.

Tegelikult olen püüdnud kokkuhoidlikult läbi ajada, raha tühjale-tähjale, nagu riidehilbud või meelelahutus, ma ei kuluta. Toiduga ei laiuta, välja arvatud mõned maiused, nagu Kalevi šokolaad ja hea kohv või aja jooksul külge jäänud pahed. Mida vähem mõttetut nodi ostad, seda väiksema saastejälje endast maha jätad, arvan ma.

Kõik need aastad pole ma metsahooldustöödel iseend säästnud. Veel praegugi lõikan jõudumööda võsa, koondan oksi ja kujundan noori puid. See pakub rahuldust, sest mets vastab mulle kiire kasvamisega. Mõnikord isegi nii kiirete muutustega, et ei jõua sammu pidada.

Metsahooldust tehes saab näha kõiksugu põnevaid asju. Näiteks seda, kuidas kask on end suure kivi kõrval kasvama seadnud. Juured on tal nii kivi all kui selle ümber. Minu kogemused on näidanud, et üldiselt kask ei talu juurte matmist pinnase alla, mida vahel juhtub kaevetööde järel. Mõne aasta pärast hakkab ladvast kuivama. Aga kui kask on ise valinud oma kaasaks kivimüraka, ju neil siis ongi lähedased suhted pikemaks ajaks planeeritud.