Terve päeva tibutas nõrka vihma. Loodus muutub seeläbi veelgi puhtamaks ja rohelisemaks. Kuna tean üht kohta, kus katkujuur kasvab, siis seadsin suuna sinnapoole.
Raplamaal riigimetsas, kuhu on mu kodukülast vaid 3 km, ühe oja kaldalt ma nad leidsingi. Veel pole hilja, kuigi mai keskpaigaks peaksid õied õitsenud olema ja nende asemel hakkavad maad katma meetripikkuse varre otsas kasvavad väga suured lehed.
Katkujuurt peetakse võõrliigiks ja taim olevat keskajal meil levinud katku ravitsemiseks sisse toodud. Suvel katavad laiad lehed maapinna nii tihedalt, et nende all pole teistel taimedel kasvamiseks enam ruumi ega valgust. Lopsaka lehevaiba nägemine pakub samuti elamuse.
Kevadel ilmuvad esimestena maa seest roosad käbitaolised õisikud, mis kasvades venivad kõrgemaks ja jäävad hõredamaks. Arvatakse, et Eestis katkujuurel seemned ei valmigi ja seetõttu pole taim väga laialt levinud ega uusi alasid vallutanud. Küll võib olemasolev kasvukoht juurikate abil vegetatiivselt laieneda.
Minu teada olev maalapp pole eriti suur – umbes 15 ruutmeetrit. Pildistamise ajaks olid õied juba pleekima hakanud ning esimesed lehedki nähtavad.
