Pärast nädalavahetuse pausi naabrite metsalangetus ja -vedu jätkuvad. Rekkad ei jõua virnasid nii kiiresti ära vedada kui materjali metsast juurde tuleb, eriti kui ladustamisruumi napib. Hetkel peab vastu ka metsatee, mis kulgeb piki minu metsa äärt. Pildil on minu mets paremal, naabrite noorendik vasakul.

Palgid virnastatakse minu põllumaa äärde, kust rekkad need koormasse tõstavad ja ära viivad. Kuni kasvõi mõned miinuskraadid kestavad, pole hullu. Nii vedaja kui autojuhid on siiani hoolikad olnud, põllupinnas püsib tasane ning oksi ja risu pole sinna maha jäetud.

Võrreldes varasemate aastatega on minu meelest töökultuur metsas paranenud. Masinatel töötavad koolituse saanud mehed, kes soovivad ka ise, et nende kohta kellelgi paha sõna öelda poleks. Liiati, kui töötatakse pikki päevi kodust kaugel ega teata, milliseid märkusi nende suunas võib külarahvas teha. Kohalikud hoiavad pidevalt metsafirma raietöödel silma peal, sellega tuleb arvestada. Mina püüan mõistlik olla, saan aru, et masinamehed teenivad igapäevast leiba oma väljaõpitud ametis. Nende asi on töid laitmatult teha. Maaomanike asi on kokkuleppeid sõlmida, kui metsatööd võivad naabrite huve riivata ja vajatakse väljaveoteid üle naaberkinnistute. Viisaka suhtlemisega saavutatakse kergemini kokkuleppeid kui pelgalt oma õigust taga ajades.

Erinevate omanike metsade paiknemine ongi pärast omandireformi ja vabade kinnistute erastamist süsteemitult laiali paisatud: tükike siin, teine seal, nende vahel põliste omanike talumaad. Kui metsaraieks läheb, siis pole kõigil oma väljapääsuteed ning tulebki paluda luba naabri maad kasutada.

Nagu eestlastel kombeks, jälgitakse kiivalt, mida naaber teeb ning hoidku jumal, kui see kasvõi ühe rattaga tema maad riivab. Piiride pärast on ajast aega kohut käidud. Sellest ja ka piirikupitsate tõstmisest ühele või teisele poole metsateed rääkis mulle külamees, kellest siin paaris viimases loos juttu oli. Kupitsa asukohast aga sõltus, kas naaber võis seda metsarada kasutada või mitte. Kunagisi esiisade piiritülisid mäletavad vanemad inimesed tänaseni ning väldivad suhtlemist, rääkimata mingi teene palumisest. Omad Andresed-Pearud on igas Eestimaa nurgas siiani olemas.