Jälle üks hall, sajune ja sünge talvepäev. Olen surutud koduseinte vahele ning sunnitud oma õiguste kaitsmiseks tegelema seaduste uurimise ja kirjavahetusega. Viimane helgem hetk oli pühapäeval – päikseline, samas tuisune ja silmailu pakkuv.
Nüüd on lõpuks üks asi valmis saanud ja abipalve õiguskantsleri poole posti pandud. Saab rahuneda ja oodata – tuleb mis tuleb. Kirjutan sellest kindlasti siis, kui asjad klaarid ning kui minu ettevõtmisest sünnib kasu ka teistele.
Täna aga püstitan inimliku küsimuse: kes aitaks abistajat?
Kahe kuu pärast saab täis 15 aastat päevast, mil mu ema, kellega koos ela(si)me, kaotas teadvuse, kõne- ja liikumisvõime ning diagnoosiks oli ajuinfarkt. Umbes kuu pärast kolmes haiglas veedetud päevi anti neuroloogiaosakonnast luba ta koju tuua, arstide sõnul lootusetuna. Et eks ma ise teadvat, kas viin koju või ootame lõpu sealsamas haiglas ära.
Kuna elan emaga kahekesi, sest lapsed on oma peredega ammu mujal, jäin voodis lamavat ema hooldama, toitma, ravima. Tasapisi taastus küll mälu ja hädapärane kõnevõime, aga ei taastunud tasakaal ega nägemine, rääkimata jalule tõusmisest või iseseisvast liikumisest. Aeg-ajalt korduvad nüüdki kriisiolukorrad, mille järel kaob ajutiselt kuulmisvõime. Viimasel ajal peab teda lusikaga toitma, sest peale leiva, puuviljatükkide või küpsiste ei suuda ta midagi suu juurde tõsta.
Inimene ometi elab. Ta on mu ema, kellele olen tänuvõlgu kõige eest, eriti abi eest minu laste hoidmisel, kellel ka koolist tulles oli söök laual ja soe tuba ootamas.
Mida pikemaks aeg oma 88-aastase ema hooldamisel venib, seda enam tunnen, et ka minu jõud ja tervis raugeb. Pidev väsimus, valvelolek, loobumine kaugematest käikudest, rääkimata mõnepäevasest puhkusereisist. Ainus abi on need metsaskäigud, millest aastaid siin blogis innustunult olen kirjutanud. Lugejale tundub, et olen õnnelik ja vaba inimene, kes naudib loodushetki oma metsas. Tegelikult ju nii ongi, aga seda piirini, mil koduõue tagasi saabun, kus hoopis teistsugused kohustused ees ootavad.
Ah et miks ma ema hooldehaiglasse ei vii – küsite? Esimene põhjus on muidugi see, et ema on teadvusel, mõistuse juures. Tal on oma tuba, harjumuspärane ümbrus, voodi, lähedane inimene ja kodune toit. Uhke hooldushaigla tekitaks temas hülgamistunde, kulud ületaksid nii tema kui minu pensionisumma ning ei tähendaks ikkagi, et ma end vabana tunda saaksin.
Seepärast olen korduvalt mõelnud, et võiks olla vallas koduhooldaja teenus. Et saaks palgata ööpäevaringse abistaja, keda usaldaksin oma kodus toimetama, ema tõstma ja pesema, toitu valmistama, abitut toitma, potitama, riideid vahetama, pesu pesema, talvel ahju kütma jne. Ainult siis saaksin rahulikult kodu paariks päevaks jätta ja kasvõi linna lapselastele külla sõita. Isegi metsaomanike kokkutulekutelt, mida olen alati oodanud, on tulnud enne lõppu lahkuda. Mingist pikemast reisist ei tasu unistadagi. Pole kunagi arvanud, et mu tööl käivad lapsed peaksid oma perede kõrvalt veel vanaema hooldamas hakkama käima.
Nii jääbki üle leida õnnehetked metsast, loodusest, päikeseloojangutest ja kevade ootusest ning hilisõhtuti kõigest sellest siinse blogi sissekandeid kirjutades.
