Kes puitu lagundab ja üks halenaljakas juhtum ka
Tänavu sügisel olen näinud, kuidas mitu noort sihvakat saarepuud, läbimõõdus 8-12 cm, on sirakil maas. Nägin veel üht viltust peenikest puud ja tõukasin - see murdus juurekaelalt kohe potsti maha. Kahtlustan, et jõe taga tegutseb tõmmu külmaseen.
Samas läheduses pildistasin seene viljakehade kobaraid kahe noore saare tüve jalamil. Vanu pruune seenekübaraid katab omakorda valge niitjas kirme, mis on laienenud ümber tüve. Mis see on, ma ei tea.
Puid kahjustavat külmaseent peetakse üheks maailma võimsamaks seeneks, mille niidistik ulatub korraga mitme ruutkilomeetri suurusele alale. Viljakehad ehk kübarad, mida me kändudel või puujuurtel näeme, on seenest vaid väike osa, võimas niidistik on mullas peidus.
Külmaseen lagundab puitu. Kui näiteks juurekaelal on seen oma töö ära teinud (võrdlen raiemehega) ja puu pikali kukub, ei lahku seen temalt, vaid toimetab edasi, kuni puu lõplikult laguneb. Tänu seentele ja bakteritele surnud puud kõdunevadki ning teevad metsas ruumi uutele.
Kõdunenud puitu sain teisipäeval omal nahal tunda, kui pärast töö lõpetamist hakkasin rada pidi tagasi auto poole liikuma. Sügaval kraavil on purre, mis sai ehitatud päris tükk aega tagasi, kuid mis teenis truult siiamaani, ehkki paar-kolm katki astutud lippi sai eelmisel aastal asendatud.
Võsalõikaja kõlkus trakside konksu otsas paremal puusal, vasakus käes oli bensiinikanister. Purdele astusin küllaltki ettevaatlikult ja kui olin kraavist peaaegu üle, siis tahtsin viimaste lagunenud lippide kohal pikema sammu teha. Ei mäletagi, miks ma käsipuust kinni võtsin, kui ühe hetkega olin selili purde kõrval all kraavis, jalad üleval kalda pool, pea kraavipõhja pool, kanister näo peal.
Kinni mis kinni, sest käsipuu oli kukkunud võsalõikaja latile risti peale, minu vasak jalg ja võsalõikaja sarved selle all ning kaldal kasvava lepa tüve taga kinni. Püüdsin võsalõikajat enda küljest lahti saada, aga pikk käsipuu koos murdunud tugipostiga olid rasked ja katsu sa järsul nõlval pea alaspidi lamades end liigutada, kui jalad kinni. Asi kiskus halenaljakaks. No ega ma ikka ööseks sedamoodi lamama jääda ei saanud ja porisel nõlval selili vingerdades sain esmalt võsalõikaja konksu küljest lahti, seejärel ühe jalaga tõugates ulatusin käega lepa tüvest kinni haarama. Teine jalg koos kummikuga ei mahtunud küll lattide vahelt läbi, kuid sokis jala sikutasin lõpuks ikkagi välja. Riided porised, kuid luud-kondid terved, ronisin kraavist üles. Vaat niimoodi see puit metsas kõdunebki, miski pole igavene, ka inimene.
