Käisin mõne tunnikese oma metsas ringi. Igal kevadel umbes 10.aprilli paiku olen päikesepoolsel metsaserval kiviaia ääres mõnd esimest sinilille näinud. Ja seal nad juba olidki, veel avanemata pungades, kuid kohe-kohe valmistumas metsaalust värvima.


Põldude kohal liirivad-lõõrivad lõokesed. Lauljad ise ripuvad nii kõrgel, et silm ei seleta, kuid viisid kajavad üle kevadise maa.

Üks linavästrik on jõudnud mu lapsepõlvemaa õuele, kus nad igal aastal puuriitade vahele pesa teevad.
Sookured põllu metsapoolses nurgas otsivad pärast pikka ja kurnavat rännuteed midagi nokka võtmiseks.

Teises kohas sattus mulle lähemale teinegi sookurepaar, kuid mind märgates tõusid ettevaatlikud linnud valju häält tehes lendu. Sookured ei usalda inimest, sest mõnes rännuteele jäävas sõjakas riigis on kombeks suuri linde tulistada, vahel lihtsalt täpsuse proovimiseks, mõnel pool aga jahitakse kurgi toiduks. Õnneks peaks Eesti olema kurgedele turvaline kodupaik.

Metsatee ääres põõsastel sebivad metsvintide parved. Aeg enne ja pärast päikeseloojangut kuulub musträstastele. Kõrgelt puuladvast helisevad siis linnurahva ühed kaunimad viisid.
Puude kohal tiirutavad hiireviud ja nemadki ei suuda vait olla. Kes jääb territooriumi valitsejaks, kes peab uue koha otsima?

Uh-uh-huh-huu! kostab kusagilt selja tagant. Ei ole öökull, hoopis kaelustuvid.

Näsiniin õitseb alles poolenisti. Kaugema metsanurga noorendiku vahel läigivad mõned veeloigud. Pinnas pole läbinisti üles sulanud ja lombil pole kuhugi minna. Astumiseks kõrgemat mätast otsides on silme ees äkki sinakashallide pungadega vitsad. Noorendiku hoolduse ajal mahalõigatud köndi järgi arvan, et need on sanglepa võsud. Aga et sellised pungad, sinakad – varem pole näinud.

Praegu on nii ilus aeg, et tahaks kõik kohustused kus see ja teine kõrvale heita ja ainult minna… rabasse, männikusse, kaasikusse, vaadata hommikutaevasse kerkivat päikest ja saata ta päeva lõpus metsade taha puhkama. Nuusutada maa ja puude lõhna ning kuulata linnukontserdi muusikat.