Käisin kodumetsas, kus päiksepoolses küljes on suurte kuuskede all maa soe ja lumest paljas. Lootsin esimesi sinililli näha. Eelmisel kevadel nad 9.aprillil õitsesid. Täna veel mitte.

Aga kollane lapsuliblikas lendas küll ringi ja kuklased askeldasid kuhila otsas, kuhu keegi (vist musträhn) oli augu sisse uuristanud. Mujal metsa all püsib lumi edasi, eriti võsastunud lankidel ja sihtidel. Kollane liblikas ennustab ehk kuldset suve.

Tuttav metsakasvataja helistas ja kurtis, et lumi on tema metsas kurja teinud, hulk noori taimi vastu maad murdnud. Mina pole veel jõudnud kõige nooremate taimede juurde, sest veeuputus on juurdepääsutee ära lõiganud. Paar nädalat tagasi, kui seal viimati räätsadega käisin, polnud lume seest ühtki kuuselatva näha. Proovin lähipäevil uuesti minna.

Kodumetsas uurisin, kuidas poolteist aastat tagasi sügisel istutatud lehisetaimed on talvitunud. Kõigi jaoks mul võrku tol korral ei jätkunud ja neli taime jäid lagedale. Võrgu sees on kõik kenasti püsti ja ka ilma toeta kasvav puuke on end sirgu ajamas.

Kuusenoorendik rohetab rõõmsalt ja lumekahjustusi ma seal ei märganud. Mets kajab linnulaulust ja põllult kostab sookurgede hõikeid. Küttepuude virn sünnitalu õuel on lumest välja sulanud ja saemees asus tükeldama. Linavästrik istus põõsa otsas ja laulis. Küllap ootas paarilist, kellele ka laul mõeldud oli. Kui paar koos, algab kibekiire pereelu. Igal aastal on nad just minu puuriida oma pesapaigaks valinud.