Esimene liblikas, keda eelmisel nädalal nägin, olid kirju. Nüüd, kui päike jälle soojendab, on platsis kollased liblikad. Ka kuklased on kogunenud kuhilale end soojendama. Sinililleõit aga pole endiselt leidnud.
Saime platsil küttepuud lõhutud ja riitadesse. Üle mõõta pole mahti saanud, aga kusagil 24 ruumi kanti peaks olema. Endiselt puhastan võsast järgmise leparaie kohti, kuhu tuleval talvel saemehe kutsun. Võsatöö, kui sellega hullult kiiret pole, on mõnus loominguline tegevus, mille käigus tulevad ilusad mõtted. Imetlen, kui suureks ja jämedaks ikka võib mõnes kohas hall lepp kasvada ning kui kiirelt on samasse vahele kasvanud looduslikud kuused. Kunagi arvasin, et minu silmad ei jõua nende sirgumist ära oodata, aga näe – vist jõuangi!
Enne koduteele asumist nägin auto küljeklaasil ämblikku. Sõitsin edasi, ämblik jäi paigale. Mõtlesin, et teen pilti – ja kukkuski toredasti välja.