Hommikul oli ilm selge, kruusateed kahutanud. Sõitsin rabakevadet vaatama. Tasapisi ta seal tulebki - igirohelised varred sirutavad end urbse lume alt välja.
Rabajärv ja laukad on alles paksu jää all ja puude varjus on kohati lumelaike. Lage rabamaastik on lumevaba, pinnas külmunud. Lootsin kuulda tetresid või kogunisti sookurgi, kuid jäin tühjade pihkudega. Küll aga lendasid rabaäärses metsas pasknäärid, keda sel talvel oli eelnevatega võrreldes kasinalt. Küllap rändasid seekord need linnud talvituma parematele toidumaadele lõuna pool. Nüüd aga jõuavad tagasi nii läbirändajad kui pesitsema jääjad.
Üleujutused on ka meie kandis mitmed teed läbipääsmatuks muutnud. Kohalik jõgi on kusagile jääsulu ette kogunud ning vesi surub põldudele ja teele. Valisin kojutulekuks ühe jõeäärse tee, aga plaan ei läinud läbi. Vesi oleks vist auto põrandani ulatunud ja polnud mõtet riskida. Ots ringi ja ümber raba tuldud teed tagasi.
