Kevadest, tööst, valust ja spordist

Kevad on nii teguderohke aeg, et mõtlemiseks suurt aega polegi. Rohi kasvab mis mühiseb ja koduaedades ollakse harjunud, et kui naabril niiduk müriseb, tuleb otsemaid samaga vastata. Nii me siis päeval vuristame, inimesed parimates aastates, kes muust palgatööst juba priid. Töölkäijad rabavad õhtuti ja nädalavahetustel topelt.

Mina igatahes sain hommikuti tugevat masseerimist vajavate jalalihaste ja valutava seljaga võideldes kartulid mulda ja muud külvid tehtud. Ema rohtusid ja aluslinasid apteegist ostma minnes küsisin ka oma valutavatele kehaosadele mingit määret. Eelmine salv oli nii nõrk, et suurt paremaks ei läinud. Igaks juhuks võtsin ka magneesiumi tablette ja apteeker andis uue salvi, mis sisaldab looduslikke ekstrakte – kuradikäpp, kadakamari, mustsõstra pungad, rosmariin ja eeterlikud õlid. Teisel päeval juba mõjus – saan valu tundmata liikuda, kummardada, kükitada või raskusi tassida. Elu kohe teisem.

Kui pärast talispordihooaja lõppu polnud televiisorist midagi vaadata (minu lemmikuteks olid murdmaa- ja laskesuusatamine), siis nüüd jälgin Eurospordi kaudu jalgrattasõitu. Õuest tulles on mõnus tunnike diivanil lösutada, konte puhata ja võistlust nautida. Hetkel käib Itaalia velotuur, kus Vändra noormees Tanel Kangert Astana meeskonna liikmena tublisid tegusid teeb. Vändra rattaklubist on võrsunud ka Rein Taaramäe, kes ravipausi järel kindlasti taas sadulasse istub.

Tänamatult vähe leitakse Eesti meedias ruumi tipp-jalgrattaspordile, liiati kui eestlased on selles nimekad tegijad. Sümpaatia rattaspordi vastu on mul pärit noorusest, kui ka ise natuke seda võistlusala tegin, veremaitset suus mäletan ja mõju jalgadele tänini tunnen.

Seevastu mingist klubikorvpallist tehakse meil vaat et riiklik sündmus. Ei salli korvpalli ja kära selle ümber! Jalgpall on sutsu intelligentsem mäng ja seda vahel vaatan, kui omad või siis maailmakuulsused mängivad, kuid tegijateks pean siiski üksikalade sportlasi, olgu need tennisistid, suusatajad, kergejõustiklased või jalgratturid, kus edu saavutatakse ainult tänu mõtestatud ja visale tööle ning andekusele. Veidi peab ka õnne olema, et õigel hetkel õigetele inimestele silma paista ja uusi arenguvõimalusi leida.

Kõigest sellest mõeldes ei tohi unustada, et metsas lõhnab praegu maikelluke.