Varane, soe ja lumeta kevadtalv on mulle hästi mõjunud, jõudu andnud ning nüüd olen siis ühe päevakese lõikuriga põristada saanud.


Esiplaanil on juba hooldatud koht, kraavi taga aga tegemist ootav ala – sama suur kunagine põld. Seal kasvab 2010.a. kevadel istutatud kuusekultuur, mida siiani olen järjekindlalt hooldanud sügiseti.

Seekordne siis järjekorras juba viies. Kevadine hooldus läheb poole kiiremini kui sügiseti tehtu, sest varem olid kuusetaimed väiksemad, tuli ettevaatlikult töötada ja koos võsaga niitsin ka pikad rohttaimed maha. Kõik see võttis rohkem aega ja nõudis suuremat tähelepanu kui kevadine töö, mil pleekinud kuluhein on lamandunud ja lõikan vaid võsa.

Kuna tegu on kunagiste talupõldudega, mida poolitavad kraavid, siis pärast lepiku raiet hakkas seal üle pinna vohama võsa. Kraavide ääres oli lisaks lepale ka kõvasti toomingaid. Leppa on praeguseks minimaalselt, kuid toomingavõsud on väga visad ja nendega sõdimine käib vist seni, kuni kuusik nad ükskord enda all lämmatab.

Kui jätaksin tänavu võsa võtmata, siis järgmistel aastatel peaksin juba profi suure võsasaega palkama. Praegu saan veel ise jagu – ja täitsa tasuta.

Mitmendat päeva kostab lähedal olevast riigimetsast võsalõikaja põrinat. Ka seal käib noorendike hooldus. Ega praegusel ajal muid raietöid eriti teha kõlbagi, sest väljaveoteed masinaid ei kanna.

On veel üks asi, miks ma oma metsas pole seni kultuuride või noorendike hooldust kevadel teha tahtnud. Põhjus on pesitsevate lindude häirimises. Tavalistel aastatel venib lume sulamine ja kevade saabumine ikka aprilli lõppu ning selleks ajaks on ka rändlinnud kohal ning sätivad pesi. Praegu aga pole peale ronkade või kakkude veel õieti keegi pesale asunud. Esimesed kiivitajad ja lõokesed jõudsid täna ka meie kandi põldudele. Väiksemad kevadlinnud, kes metsas, põõsastes või kuusenoorendikes pesitsevad, on alles teel. Vast jõuame metsahoolduse enne nende kohalejõudmist tehtud.