Kevadised õied koos töömõtetega

Käisin äsja seda haavikut vaatamas, millest aasta tagasi siin juttu oli ning millest maaleht.ee-s kui puust, mis topeltpilku vajab, parajasti jälle kirjutati. Haabu mul kasvama ei jäänudki, sest kahjurid ja haigused võtsid need noores eas jalalt maha. Alles jäid eri vanuses pärnad, osa saaresurma haigusest pääsenud saarepuid ja mõned sarapuupõõsad. Saartel on vähe lootust suureks kasvada, mitmed noored puud on jälle juurekaelalt maha varisenud. Puudealust katab kõdunevate haava-, sarapuu- ja saarelattide kiht ning paksult kõdulehti. Kõrvalt vanast metsast kanduvad kase- või kuuseseemned pole idanema pääsenud.

Kuna eraldis pole suur ning algusest peale parajat peavalu valmistanud, siis mõtlen, et las ta kujunebki omapäi. Käin paar korda aastas jälgimas. Kõige tõenäolisem on, et kunagisest haavikust saab pärnamets. Pärn tundub kõige haiguskindlam olevat. Ja sarapuid peab aeg-ajalt ohjeldama.

Tõsisem töö seisab ees, kui maa taheneb. Siis peame hakkama kodumetsas täitma veebruarikuise metsaveoga tekkinud rööpaid. Esialgu mõtlesin, et saeme kõrvalt kuusenoorendiku vahelt halli leppa ja laome rööpapõhjadesse tüvedest ristipidi kihi. Seejärel lasen metsaveotraktoril rööpaservad maha tallata. Nüüd plaan muutus. Kodutalu põllul on kivihunnik, kuhu alles eelmisel kevadel, kui ühistu sinna ristikheina külvama hakkas, koristati viimne kui kivi ära ja puistati varasema kivihunniku äärde. Paraja suurusega kivide rööbastesse ladumine annab lepaga võrreldes parema tulemuse, kuid see töö läheb kivide laadimiseks ratasekskavaatorit rentides kallimaks. Tööd peab talgute korras tegema, sest rööpaid korralikult täis laduda tulebki vaid käsitsi. Mul on üks sellelaadne kogemus varasemast olemas. Tegemata jätta aga ei luba südametunnistus, pealegi läheb sama metsarada ka tulevikus vaja. Tagantjärele mõeldes leian, et metsaraie toobki endaga kaasa rohkem muresid kui asi väärt. Olgu mulle õpetuseks!