Kiilid hoiavad veekogude ligi, sest nende vastsed elavad vees. Nad on omamoodi puhta vee indikaatorid ja inimtegevusest tingitud veekogude saastumine mõjutab ka kiilide käekäiku. Oma metsaretkedel satun vahel väiksemate veekogude juurde, mis võivad olla nii looduslikud (rabalaukad) või inimtekkelised, nagu vanad karjäärid või metsa kaevatud tuletõrje-veevõtutiigid. Need on üldjuhul saastamata veekogud ja seal võib ka kiile kohata.

Kiilid on uudishimulikud ja tulevad korraks nende territooriumile sattunud inimest lähemalt uudistama, kuid päris ligi nad siiski endale ei lase. Et kiilidest rohkem teada saada, võib pildistades ja hiljem kiilide määrajat kasutades püüda liiki määrata. Arvan, et seekord sain pildile ühe rabakiilidest, kes kuuluvad omakorda vesikiillaste sugukonda. Nagu lindudel, nii võivad ka kiilidel emaste ja isaste välised tunnused mõnevõrra erineda.

Eestis on üha rohkem hakatud kiilide uurimisega tegelema. Suviti hoiavad kiilid oma territooriumile, kuid mõnikord võtavad nad ette ka pikemaid rändeid. Kablis lindude sügisrände uurimiseks paigaldatud püünisvõrkudesse satub ka kiile ning lindude rõngastamise kõrval kogutakse teavet ka kiilide kohta.