Loodus ei väsi üllatamast. Kui punaseid seeni oleksin varakevadel näinud, poleks nad vist mu tähelepanu pälvinud. Siis ilmub verev karikseen, meie tavaline kevadekuulutaja, kohe pärast lume sulamist. Kasvavad nad seal, kus maapinnas on kõdunevaid leparonte. Aga pildil olevad punased seened ei ole sellised, nad kasvavad metsavahelisel pinnaseteel, kus ühel pool on kuivenduskraav, seened on väiksemad ja suures kogumis koos.

Suurust saab ehk võrrelda pildil olevate mahakukkunud lehtedega – seega on nad ikka üsna tillukesed ning kübarad karikseentega võrreldes lamedad. Kasvavad nad metsasihi varjulises osas, kust hiljuti väike traktor käruga üle sõitis. Ja põdramamma vasikaga oli oma jäljed jätnud. Pinnas on savikas ja niiske, kuid mitte porine. Juulikuu lõpp käes ja ega liiga palju vihma pole ka viimasel ajal siin sadanud.

Lappasin kodus olevaid seeneraamatuid ja otsisin netist, kuid midagi taolist nagu pildil, mulle silma ei jäänud. Seega järjekordselt midagi uut. Vaatamata sellele, et keskmisest rohkem metsas liigun ja elukogemusigi üksjagu kogunenud, avastan looduses järjest asju, mida pole enne näinud ja millele nime ei oska anda. Ehk keegi tunneb ära, mis seenega on tegu?