Kobraste kättemaks
Inimene võib küll unistada, kavandada ja üritada plaane teoks teha, kuni loodus asub inimese tehtut uuesti oma järgi kujundama. Kumb peale jääb, pole teada.
Metsaomanik siunab jahimehi, kui põder puukoort kriibib, metskits kuusekeste latvu kärbib või kobras metsa üle ujutab - justkui jahimees juhataks looduse loomulikku kulgu. Võib-olla hoopis metsaomanik ise on midagi valesti teinud, kui loomad seda ümber korraldama asuvad.
Nii hakkasin ka mina mõtlema, kui pärast septembrikuiseid korrastustöid jõe kallastel avastasin, et kobras asub uusi puid langetama. Meie võtsime tookord ainult halli leppa ja toomingat vähemaks. Kas sellest siis kobraste kättemaks?
Kobras töötab pimedas. Esimese ööga langetas ühe jalaka otse jõkke ning laasis vees ladvaoksad ära. Sikutasime puu kaldale, et kevadine suurvesi seda kusagile tammitõkkeks edasi ei viiks. Kobras jäi puust ilma.
Paar päeva hiljem oli kobras vana taluaseme juures tagasi. Väiksemast jalakast sai ühe ööga jagu, suuremal olid esialgu vaid hambajäljed. Pildil näha.
Ei, ma pole kopra peale pahane, tema innukus teeb pigem nalja. See oleks nagu koha kättenäitamine inimesele, kes püüab loodust oma arusaama järgi kujundada. Kui kallast pidi ülesvoolu või natuke allavoolu minna, pole kaldaäärne inimkätt aastaid tunda saanud. Loodus lokkab seal omasoodu, kõdunenud puud kukuvad, noored kasvavad peale, kaldaäärne rõkkab suvel linnulaulust, vees ujuvad sõtkad ja sinikaelad oma poegadega, koprad kaevavad käike ja tunnevad end turvaliselt. Inimene võib maha kukkunud tüvedel roomates ja väätidesse takerdudes end kiruda, et mis ta sinna üldse ronis. Tõepoolest – mõned kohad peavadki kuuluma vaid loodusele.
Meie aga tahame korda luua - niita, harvendada, oksi põletada. Ja oleme enda üle uhked pealekauba.
Nüüd tuleb üks kopraonu ja näitab, mis ta sellest „korrast“ arvab. Tahaks vahel temaga veel kohtuda, nagu kord ülesvoolu käies nende pesa lähistele sattudes korraga mitut pereliiget ujumas nägin. Just seal varjaski läbipääsmatu padrik sellist looduse idülli, millest inimene vaid harva osa saab.
