Kobraste tegutsemispaik „rikutud“

Koos põllu maaparanduse remondiga võeti käsile ka läbi metsa viiv eelvoolukraav, kuhu suubub suur osa drenaažkuivendusega kogunevast veest. Nii nagu teistelt kraavidelt, nii lõigati ka seal kallastelt võsa maha, freesiti kännud ning süvendati kraav kuni suubumiskohani riigimetsa kuivendussüsteemi. Kõik see toimus minu metsakinnistu naabruses, nii sain mööda liikudes kogu tegevust paari viimase kuu jooksul jälgida.

Viimastel aastatel olid põllumehed igal kevadel lumesulamise järel ja suuremate suviste sadude ajal hädas maantee äärse põlluga, kust vesi ei tahtnud kuidagi ära minna. Kevadel peatusid lompidel veelinnud. Arvati, et ühenduskaevud on umbes.

Kui kaevud lahti võeti, selgus, et need ikkagi toimisid. Hoopis koprad olid kaugemal vett edasi juhtiva kraavi sulgenud ning uputanud sinna suubuvad drenaažisuudmed. Kõrvalt metsast oli langetatud puid, lõigatud oksi ja nendega kraav kinni panna üritatud. Kraavikaldad olid ühest küljest, kus alles noorendik, kõvasti võssa kasvanud ning ega seal inimesed suurt käinudki. Kobrastel oli omaette tegutsemiseks hea varjuline paik. Metsasihilt kraavile vaadates nägin mõnikord minagi, et valgete otstega pajutüükaid tekkis kallastele juurde nagu püstisi teritatud pliiatseid.

Jutuks olevast kraavist, mis tänaseks süvendatud ja kaldapealnegi silutud, tegin paar päeva tagasi pildi. Arvatavasti on mõneks ajaks koprad sealt peletatud. Küll aga tean metsade vahel mitut teist oja ja kraavi, kus loomad uhkesti edasi elavad. Ikka inimestest kaugemal, kus julgem tegutseda.