Käisin kodumetsas võiseeni (õige nimega - kollariisikaid) otsimas umbes nädal tagasi, kuid siis oli saak kesine, peamiselt kuuseriisikaid sain. Nüüd oli põhjust jälle minna. Näitasin saemehele gruppi metsakuivi kuuski, mis kasvavad noorendiku ja vana metsa piiril, kust on hõlbus neid langetada ja kätte saada.

Võiseened, mis potis paistavad, leidsin kõrvalt vanast kuusikust ja neid oli seal hulgakesi mitmes pundis koos. Pooled olid juba liiga suured, neid ma ei korjanud, kuid keskmisi ja väiksemaid sain piisavalt. Olen kogenud, et võiseente aeg pikalt ei kesta ja uusi hiljem juurde ei tule. Seega on praegu üsna viimane aeg neid otsima minna.

Veel olen märganud, et võiseened eelistavad kasvada vanade kuuskede läheduses ning on paigatruud. Seega tasub neid otsida sealt, kus neid ennegi olnud on. Kas aga endistes kohtades enam vanu kuusikuid alles on – see on juba teine teema. Minul õnneks oma kodumetsas natuke on.

Võiseened vajavad kupatamist ja rohke veega pesemist. Kui saak on suurem, siis köögis pliidil seente keetmine ja vahu riisumine pole kuigi ahvatlev tegevus. Nii tegingi tule aia nurka kivide vahele, kus mõnel teiselgi põhjusel on suur pada vahel tulel olnud.

Lapsepõlvekodus peeti võiseeni päris seenteks, teisi kutsuti tatikateks. Alates sellest ajast, kui võiseeni esimest korda lapsena proovisin, on jäänud meelde nende veidi mõrkjas maitse, mis seenesousti, kotleti, seenepiruka või salati sees on omal kohal. Eks see ole harjumuse asi ka. Mulle meeldib võiseeni kohe pärast kupatamist suhu pista, niisama, ainult suts soola peale, et saaks puhast seenemaiku tunda. Tegin seda juba lapsena ja teen veel praegugi. Hilisem aeg on õpetanud paljusid teisi söögiseeni samaväärselt hindama.