Nonii, rehkendused on koos, jääb vormistamise vaev. Metsa majandamisest rääkides on selge, et eks ma ikka üks hobimetsnik tõepoolest olen. Varem võtsin väga hinge, kui suurte metsafirmade mehed mind hobimetsnikuks nimetasid. Tundus mõnitamisena. Ise ju arvasin, et mis hobi see siis on, kui iga päev metsas innukalt oma asju ajan: hooldan, niidan, raiun võsa, kevadel istutan. Nüüd hakkab arusaamine kohale jõudma, et kui pidevalt metsast tulu ei teeni, siis ongi minusuguse tegevus üks kallis hobi. See tähendab, et rahalises mõttes maksan peale, oma tööst rääkimata. Kulutused ületasidki 2009.a. metsa rahalised tulud rohkem kui kaks korda. Kui talumetsa majandamine iseseisvalt ära ei tasu, siis peab ettevõtluses mõni teine tegevusala veel sissetulekut andma. Pensionäriks olemisel on omad rahalised plussid, aga füüsilistel (ja vaimsetel) võimetel tulevad paratamatult kord piirid ette. Õnneks on vanemas eas ka nõudmised elule tagasihoidlikumad kui noortel.
Väike- või keskmine metsaomanik ei saa igal aastal oma metsast rahalist tulu. Selleks peaks palju metsamaad kasutuses olema. Kulusid aga tuleb kasvõi maamaksu näol igal aastal kanda. Metsahooldus ja kasvatamine on aega ja kulutusi nõudvad tööd. Hea, et toetused on selles abiks olnud ja suurendanud paljude huvi metsakasvatuse vastu. Mina tegin seda enne toetusi ja küllap teeksin ka toetamata. Siis vast veidi aeglasemas tempos, jõudumööda, kuna ei pea tähtaegadest kinni pidama ega kellelegi oma tööst aru andma.
