Olen pruunikat pesajuurt näinud tavaliselt suvel, õitsemise ajal, kui lehtedeta varrel on rohkelt helepruune õisi. Sel orhideel klorofülli pole, millest tuleb ka taime üleni helepruun värvus. Pärast õitsemist jäävad varrele alles seemnetega kuprad. Kuivanud taimed võivad järgmise kevadeni või kauemgi samasugustena püsida.

Olen jõe taga ühes metsatukas mitu aastat pruunika pesajuure kasvukohta jälginud, seepärast tundsin nüüd kodumetsas lumest leitud üksiku taime hõlpsasti ära.

Lugesin orhideede raamatust, et pruunikat pesajuurt kutsutakse kolija-orhideeks. Näiteks mitu aastat ühes ja samas kohas suure kogumina kasvanud taimed ühel hetkel kaovad ning ilmuvad välja hoopis uues kohas. Nii on arvatavasti juhtumas ka jõetaguse metsatuka pesajuurtega – läinud suvel ma neid vanas kohas enam ei märganud.

Tarmo Pikneri koostatud raamat kirjutab, et kui pruunikad pesajuured eelmisest kasvukohast uude kohta kolima hakkavad, lähetavad nad enne ühe saadiku luurele. Kui koht sobib ning esimene tulija end seal hästi tunneb, ilmuvad talle ka teised järele. Peaaegu nagu paremat elu otsivad inimesed, kes esimeste ümberasujate järel peagi terve suguseltsi kaasa võtavad.

Orhideede ümberasumise vastu pole mul midagi. Tore, kui minu metsas aina uusi kohti juurde tekib, kus mõnele põnevale leiule võib sattuda.