Konnakotkastest
Nüüdseks rohkem kui nädala jagu on suur osa meie väike-konnakotkaid Aafrika-rändelt pesade juures tagasi. Mulle teadaolevatest territooriumidest olen vanalinde näinud kolmes. Paarid korrastavad pesi ja teevad õhus pulmalende.
Veel kahes teada kohas ootasin eemal põlluserval üle tunni, paraku jäid linnud nägemata. Ühes oli kõrval metsas tehtud talvel lageraiet ja ehkki nõuete kohasest vahemaast, 100 meetri laiusest ringist ümber pesa, tundus kinni peetud olevat, ei kuulnud ma seal kotka kilkeid ega näinud metsa kohal linde tiirutamas. Pesa juurde piiluma minek oleks praegu vastutustundetu.
Teatavasti ringitavad kotkad pärast kohalejõudmist pesametsa kohal, justkui kontrollides, kas kõik on endistviisi, andes ühtlasi kõigile teistele asukatele, nagu võõrad liigikaaslased, hiireviud, rongad, kullid, jne. märku, et hoidku eemale. Ühe paari territoorium on minimaalselt 2 km laiune piirkond pesast, mis hõlmab metsa ning toitumisaladena ka põlde ja rohumaid. Kui sinna ilmub mõni võõras röövlind, siis hakatakse teda õhus ringe tehes territooriumilt välja suruma. Üldiselt paistab see vaatlejale rahumeelne, sest territooriumi valdajale allutakse ning eemaldutakse. Olen sedalaadi piiride paikapanemist korduvalt huviga jälginud.
Väike-konnakotkad tähistavad oma kohalejõudmist sellega, et viivad kohe pesale rohelisi kuuseoksi. See on linnu ühiskonnas märguandeks, et pesa on hõivatud, omanikud olemas. Munema hakkab emaslind tavaliselt mai algul, tänavu võib see aeg äkki varemgi olla. Konnakotkas muneb kaks muna, kuid mõnepäevase vahega, mistõttu kooruvad pojad eri aegadel. Väiksem ja väetim enamasti ei saagi vanema venna-õe terrori tõttu kunagi suureks kasvada. Esmaskooruja jääb peale, saab kogu toidu endale ja kasvab kiiresti. Kuidas olelusvõitlus pesas täpselt käib, on tänu veebikaameratele võimalik jälgida olnud. Noorema kiusamine ja vennatapp ongi peamine põhjus, miks väike-konnakotkastel kasvab üles vaid üks poeg.
Pildil on kuuselatvade kohal lendav väike-konnakotkas, kelle tunnuseks on ühtlane pruun värvus, kuue „sõrmega“ laiad tiivad, keskmise pikkusega saba, lühike kael ja kollane, veidi kõverdunud otsaga nokk. Eestis on kõik kotkad (merikotkas, kaljukotkas, suur- ja väikekonnakotkas, kalakotkas ning madukotkas) kõrgeima ehk I kaitsekategooria alused liigid, mistõttu on kehtestatud nende territooriumidel erinevate rangusastmetega piirangud nii liikumiseks kui metsade majandamiseks.
