Kui eelmise nädala keskel metsa istutasin, nägin langil ühes augus konnakudu, millest sai ka pilt tehtud. Olin natuke mures, et mis siis saab, kui lomp ära kuivab. Seepärast olen paar korda kudu veel vaatamas käinud. Vihmagi tuli juurde ning veepuudust ei paista olevat. Küllap konnad teadsid, et just sinna kudema läksid.

Kui nüüd uuesti käisin, oli kudu sültjas mass laiali valgunud, mustad täpikesed kadunud, õhku täis mullikesed nende asemel. Liigutasin kepiotsaga seda ollust ning avastasin, et seal all vees kihabki uus elu. Tibatillukesed ussitaolised mustjad kullesed olid koorunud, kaks silma kõigil peas.

Konnasid endid ma langil näinud pole, metsaistutuse ajaks olid nad ära kudenud ja lahkunud. Arvatavasti on tegu meie tavalisemate rohukonnadega.


Kullesed kooruvad nädala-pooleteise jooksul pärast kudemist, aga see sõltub ennekõike ilmast. Viimane nädal on suhteliselt soe olnud, see tuli koorumisele kasuks. Edasine areng vees elavast sabaga kullesest kuni nelja jalaga sabata konnaks, kes maismaal liikuda suudab, võib kesta mitu kuud ja seegi sõltub ilmaoludest (kas lombid veetuks kuivavad) ja vaenlastest, kes kulleseid nahka pista üritavad. Mõned linnud näiteks.

Aga millest kullesed ise toituvad? Kas nad söövad hakatuseks ära ka selle sültja massi, mis kudu veepinnal hoidis ja kus nad munadest koorusid? Praegu olid kullesed selle massi all justkui peidus, see varjas ja kaitses neid. Mida nad veel mudasest veest leiavad? Või neelavad suuremad oma väiksemaid liigikaaslasi alla? Toit on üks olulisem ellujäämise tingimus.