Pääsen nüüd üle silla teisele poole jõge ja käisin üle hulga aja vaatamas, mida suurvesi vahepeal korda saatis.
Seal, kus madalam ja vesi üle käis, on maa pestud ja puhas, aga mujal jõe ääres, kus rohkem puid ja põõsaid, on lumi veel üle saapa. Vanajõe ääres, kus sügisel murdunud puid ja võsa koristasime, oli miski justkui teistmoodi, kui meie töö järel jäi.
Imelikult lagedaks oli läinud... aga siis, kui valgeid kooritud oksi märkasin, sain aru, et koprad on vahepeal kõvasti tööd teinud ja neid sarapuupõõsaid, mis meie alles jätsime, on nad vähemaks lõiganud. Lisaks on nad langetanud ka noori haabasid, oksad minema viinud ja tüved maha jätnud. Ehk koorivad lõpuks veel ka need ära, siis tüved kuivavad paremini ja pärast hea kohe küttepuudeks kasutada. Tublid ja töökad abilised need colgate-hammastega loomadJ.
Käin iga päev sookurgi vaatamas. Paar viimast päeva on üks paar koduküla väljadel, teine paar jõe lähedal. Täna lendas üksik kurg jõe poole ja natuke maad eemal suurel talirapsi väljal oli veel viis kurge. Uurisin hoolega, et kas see, kes paaridesse hoidvatest eraldi sööb, on ehk meie talvituja. No kus sa enam aru saad...
Põldudel on väga suurte hulkadena kiivitajaid maas ja neid tuleb aina juurde. Metsa vahelt läbi sõites juhtusin korraks kanakulli nägema. Kiire lendaja see pika sabaga linnuhirm. Selles metsas ongi kanakulli pesa, kus kordamööda nii hiireviu kui herilaseviu on vahepealsetel suvedel pesitsenud. Ehk tuleb kanakull sel aastal ise tagasi.
Kodus ma enam vett ei joo - naaber kutsus, et võtku nõu kaasa ja tulgu jaole! Tema metsa ääres kasvav suur kask annab nii palju mahla, et nad ise ei jõua ära tarvitada. Ma olin sel kevadel kuidagi ükskõikne ega läinud metsas vahtraoksa lõikama. Nüüd vist on juba hilja. Eelmisel kevadel rippus metsas pudel oksa küljes ja võisin iga päev janu kustutada. Koduõuel ei ole ammu kaske puurinud – viimased korrad jäid sellesse aega, kui lapsed koolis käisid.
