Käisin piki jõge vaatamas, kuidas kobrastel käsi käib. Veeseis on üsna tavalise suve moodi. Aga mulle tundub, et sügisel vist suurt sadu oodata pole, sest koprad on üht tammi hiljuti kergitanud. Kui on palju vihma loota, siis koprad tamme kõrgemaks ei ehita. Suurvee ajal viib vool tammi pealmise kihi kaasa. Praegu on paisu taga järskude kallaste vahel parajalt kõrge vesi. Sealt on loomadel mõnus käikude kaudu pajuvõsa lõikama ja tooma minna.

Olen seni kobrastega sõbralikult läbi saanud. Suuremaid puid pole mul langetatud, käivad suviti angervaksa söömas ning vähendavad pajuvõsa ja noori haabu. Kaldal on varasematest üleujutustest surnud ja segiläbi murdunud puid. Samas on elujõulisi vanu haralisi saari, sangleppi ja haabu. Üks künnapuu on kaldapealse uhkus. Kaldaroostikus ja surnud puude õõnsustes on lindudel rohkesti sobivaid elupaiku. See jõeäärne metsaosa on kantud vääriselupaikade registrisse. Koprad on selle paiga suurimad veeasukad. Hoian nendega rahumeelseid suhteid.

Kodutööd segavad metsaelu. Ei jõudnud vahepeal ka blogilugu kirjutada. Koridoris võeti torustiku paneku ajaks põrand üles ja tuleb ronida mööda talasid. Omamoodi on teatud kohtade avamine ehitistel hea, siis saab iga põlvkond oma silmaga ära näha, kuidas maja tervis on ja kuidas seda ehitatud on. Meie maja on omaaegsete ehitumeistrite käe all püsti pandud ja pole põhjust muretsemiseks. Põrandal polnud ka midagi häda, oli lihtsalt vaja nimelt sealtkaudu maja alla pääseda. Oi, kuidas kass Krissu rõõmustab, sest kuiv, liiva täis ja avar põrandaalune on täiesti uus ja avastamist vääriv maailm.