Käisin piki metsade vahel kulgevat kahe maakonna piirisihti, kus teadsin kopraid tegutsevat. Mõni kuu tagasi kuulsin, et naabermaakonna jahimeestele oli antud käsk kopratammid ära lõhkuda, sest vesi uputas sealset riigimetsa. Meie maakonna poolele paisutus ei mõjunud, kraaviäärne kõrgem pinnasee oli tõkkena ees. Varasemast oli teada, et teest võis läbi kukkuda, sest koprad olid sihi alla käikusid kaevanud. Paar auku on praegugi näha.
Mõni aeg tagasi ühel päeval tõepoolest märkasin, et tavaliselt puhas (olgugi pruunikat tooni, sest läheduses on rabad) jõevesi oli mudane. Siis mõtlesin, et äkki kusagil ülesvoolu mõni kopp on kaevama hakanud. Tegelikult tuli sogane vesi hoopis sealt, kus kopratammi lõhkujad selle lahti päästsid.
Just selle kraavi ääres ma nüüd vaatamas käisin ja tegin mõne pildi. Leidsin üles ka kraavist välja tõstetud puunottide hunnikud. 2015.a. juuni algul oli kraavil kaks tammi, allavoolu väiksem, ülesvoolu juba korralik, mis vett pidas ja kraavi äärteni täitis. Lugu ja pildid sellest on 2015.a. 2.juuni blogipostituses.
Seekord leidsin üles ka koprakuhila, mille all peaks loomadel pesa olema. Suvisel ajal, kui põõsad lehes, pesakuhil välja ei paista. Sain kinnitust, et koprad pole sealt lahkunud, vaid elavad ja toimetavad edasi. Varem põhitammiks olnud kaigastest tõket oli üritatud taastada, nii et juba eemalt võis veesolinat kuulda. Kraav oli küll osaliselt jää all, kuid ülalpool tammi paistis veetase kõrgem kui tammist allpool.
Kopra tegevusjälgi leidus pesakuhila läheduses mitmeid: näritud pajusid, paaris kohas ka veidi suuremaid puid langetatud. Toitu sealkandis jätkub, vett on kraavis mõõdukalt ning küllap elavad koprad ka algava talve üle.
