Kopsurohi õitseb.

Pidasin paar päeva vahet, ei kirjutanud midagi. Vahepeal on olnud metsaühistu aastakoosolek ja hulk muid käimisi, sh. linnas arsti juures uuringutel. Praeguseks on kõik möödas ja närveerimine on õnneks olnud asjatu. Elame veel! Rõõmu tegi ka see, et Euroopa lõunaosas töö asjus olnud poeg jõudis pärast seiklusi lõpuks koju tagasi. Viimane etapp õnnestus Prahast lennukiga Tallinna lennata.

Jõudsin paar korda ka metsas käia. Noorendiku hooldus edeneb ja kui eile poleks töömehel võsalõikur streikima hakanud, oleks 1,4 ha lõpetatud olnud. Ka istutuskohalt võsa koondamine saab loodetavasti õigeks ajaks tehtud. Täna hakkas vihma sadama ja homme võib mõne hunniku isegi ära põletada, et risu vähem oleks. Hommikupoolikul, kui veel ei sadanud, käisin tööjärge vaatamas. Kuigi tänasest pidavat raierahu algama, undas riigimetsas saag. Polnud aega vaatama minna, kes ja mida seal toimetas.

Jõe ääres jäi silma, et kopsurohi on läbi kuivanud lehtede end kikki ajanud ja roosa-lilla-sinised õied lahti löönud. Õige pea on neid seal juba palju, nagu igal kevadel.