Ma ei tea, kust või kellelt oli pärit sajandivahetusel kõlanud soovitus hakata kuusetaimi lehtpuude vahele koridoridesse istutama. Algaja metsaomanikuna haarasin sellest mõttest tookord kinni, sest noori, mahajäetud põldudele tulnud lepikuid oli palju. Nüüd enam nii ei teeks.
Ei suuda varjulisse koridori istutatud kuusetaim valguse pärast konkureerida kiirekasvuliste lehtpuudega – see sai selgeks vähemalt kümme aastat tagasi. Esialgu, kui kraavikallastel kasvanud lepad olid noored ja nende kõrvale, endiste rohtunud põldude keskele sai istutatud mitu rida 3-4 aastaseid kuuseistikuid, tundus kõik laabuvat. Ainus mure oli kuusetaimed rohust päästa, lepad neid siis ei ohustanud.
Kui nüüd vaadata seda pilti, mille äsja tegin, saab igaühele selgeks, et 13 aastat kasvanud kuuskede päästmine üle 20-aastase lepiku varjust on natuke hiljaks jäänud. Aga parem hilja kui mitte kunagi, seepärast tuli kutsuda saemees ja lepikut küttepuudeks lõikama hakata.
Vahekäik ehk kunagise põllukraavi kaks külge tuleb leppadest puhtaks raiuda. Esmaseks eesmärgiks on kuusenoorendikule valgust ja ruumi anda, alles teine eesmärk on raiest ka küttepuid saada. Nii tekib lage koridor hoopis kuuskede vahele. Loomulikult tean, et peagi tärkab selles koridoris uus hall-lepik, kuid seniks on kuused juba suuremad. Enne kuuskede raieküpsuse saabumist saab nende vahel kindlasti veel ühe lepiku raieringi teha. Maa tootlikkus missugune!
Need kuused elasid üle metskitsede rüüste aastatel 2006-2007. Üksikud hukkusid, kuid suurem osa põdes paar aastat ja seejärel kasvasid edasi. Loomulikult võtsid pikkuses juurde ka kõrval olevad lepad ning kuuskedel hakkas valgusest puudu jääma.
Selle näitega tahan põrmustada soovituse istutada kuusetaimed lehtpuude vahelistesse koridoridesse. Väga halb soovitus. Ka kuusk vajab valgust ja konkurentsivaba ruumi, et kasvus juurde võtta ja edeneda. Seega vajavad kuusekultuurid igal juhul hooldamist ning noorendikud valgustusraiet.
