Kotkad, metsaomanikud, hüvitamata piirangud

Tänase päevani kehtivad metsaomanikule kaitsealuste liikide, nagu kotkad, elupaikade hoidmise suhtes vaid kohustused, majandustegevuse piirangute hüvitamiseni pole Eesti tulundusmetsades seni jõutud. Üldiselt loodusteadlik ja seaduskuulekas maaomanikust eestlane on seda siiani vaikselt talunud ja südames lootnud, et kunagi ehk saabuvad paremad ajad ja mõistlikumad valitsejad, kes riigialama panust üldiste huvide nimel hinnata oskavad.

Käisin esmaspäeval Pärnus teabepäeval, kus räägiti kotkaste ja must-toonekurgede kaitsest ning ka valitsusele esitatud kirjast, millega keskkonnaühendused, Eesti Erametsaliit ja Kotkaklubi taotlevad metsaomanikele kaitsekohustusest tulenevate piirangute kompenseerimist. Teatavasti need, kel kotkaste või must-toonekure püsielupaigad jäävad Natura metsaaladele, saavad hüvitist Natura toetuse määrades, vastavalt 60 eurot piiranguvööndis ja 110 eurot sihtkaitsevööndis hektari kohta aastas.

Metsaomanikud, kel kotkapesad jäävad tulundusmetsa, saavad kaitsekohustuse teatise, mis seab isegi oma metsas liikumisele ajalisi piiranguid ja keelab igasugused raied. Ka murdunud puid ahjukütteks koristada maaomanik kotkapesa kaitsetsoonist ei tohi, tulusamast raietest rääkimata.

Olen ise üks sellistest metsaomanikest, kelle metsades on kahes kohas kotkapesade kaitsetsoonid ja majandustegevus, sh. endaistutatud noorendiku hooldamine sihtkaitsevööndi tõttu võimatu. Kotkaste jälgimisest saadud emotsioonid on mulle seni olnud õnneks olulisemad ja juhtinud mind majandusliku mõtlemise ruumist eemale. Samas pole mõeldav, et kõik inimesed peavadki hüvitist saamata ja rõõmsal meelel omandile seatud piiranguid taluma jääma.

Näiteks Pärnumaal asub 101-st teada olevast väike- ja suurkonnakotka pesast suurem osa (69) eraomanike tulundusmetsades. Vaid vähesed (11) asuvad Natura aladel, millele on õigus toetust saada. Seega oli valitsusele saadetud taotlus üks metsaomanike huvides astutud asjalik samm.