Üleujutatud jõe äärest tõusis lendu üks hallhaigur. Ju ta proovis madalast veest kala leida. Kaks laululuike tulid lõuna suunalt ja suundusid põhja poole. Kauguses hõiskasid sookured.

Aga mis kõige tähtsam – konnakotkas oli mul tee ääres vastas. Nägin juba eemalt, et suur lind kõigub peene haava okstel ning taipasin kohe, kellega tegu. Igaks juhuks väga lähedale ei sõitnud, vaatasin binokliga ja tegin mõned pildid. Vihm oli just järele jäänud, kuid ilm endiselt hall ja valgusolud napid. Korralikku pilti seetõttu ei saanudki.

Tore oli see taaskohtumine pikalt rändeteelt tulnud vana tuttavaga. Mulle näis, et ka kotkas justkui tunnistas mind kollaste kulmude alt oma tumedate silmadega ega lennanud kusagile. Pikk teekond Aafrikast kodukohta sai viimaks otsa ja esialgu vaja hinge tõmmata. Seejärel algab kibekiire pesa korrastamine. Esimene saabuja on ikka isaslind, varsti jõuab ka kaasa järele.

On huvitav, et paarilised ei lenda sügisel koos ära ega tule ka kevadel koos, nagu seda teevad näiteks sookured. Emaslind, kes on suvel palju energiat pojaga tegelemiseks kulutanud, läheb sügisel varem lõuna poole, isane koos pojaga jääb kauemaks paigale. Kotkapaar ei kohtu isegi talvituskohtades omavahel. Kevadel tuleb isane varem, et pesa roheliste kuuseokstega tähistada (see tähendab teiste lindude jaoks, et pesal on omanik olemas, võõras ära tule!) ning jääb territooriumile valvesse ja kaasat ootama.

Tõenäoliselt ei suhtle kotkas oma poegadega enam kunagi. Esimestel aastatel ei jõuagi noored konnakotkad kaugele Aafrikasse talvituma, vaid veedavad talve kusagil Lõuna-Euroopas või Lähis-Idas. Kõige sagedamini saavad rändel hukka just noorlinnud. Umbes neljandaks eluaastaks saavad kotkad suguküpseks ning otsivad pesitsuspaiga ja paarilise. Eestis sündinud kotkad ei pruugi siiakanti enam tagasi sattudagi.

Küll aga on kotkastel sisemine navigatsioonimeel, mis toob vanalinnud tagasi täpselt samasse kohta, kus nad on aastaid pesitsenud. Paik, kus on pesa, kus oma territooriumil pulmamänge lennatakse, kus 6 nädalat pesal haudutakse ning teist sama palju pisipoega soojendatakse, toidetakse ja valvatakse – see ongi konnakotkaste kodu ja pesa ümber nende kodumets.

Meie, inimesed, jagame oma metsa ka lindudega ning hoolitseme, et kotkastel oleks metsas kodurahu. Arukal metsaomanikul on kevadeks kõik raietööd lõpetatud ja masinad metsast välja viidud – algab kevadine linnurahu. Hea õnne korral võib rõõmu tunda isegi kohtumisest ülemlindude – kotkastega. Metsaomanikule, kes on valmis arvestama kõigi metsaelanikega, kingib loodus meeli ülendavaid hetki. Tean seda omast käest juba aastaid.