Kui rebaseid vähem, on kanalisi metsas rohkem
Olen sel sügisel kohanud metsas sageli laanepüüsid, minu meelest tavapärasest rohkem. Võimalik, et see on ainult meie kandis nii, kuid rebast pole enam üldse näinud, isegi käpajälgi hiljuti sadanud lumel tuleb üliharva ette. Mõned kährikud on jäänud. Kärntõbi laastas kiskjaid tublisti.
Maas pesitsevate laanepüüde munad ja pojad on rebastele kergeks saagiks ja kui lindudel pesitsemine ebaõnnestub, pole ka järelkasvu ja read hõrenevad. Enim levinud kanalistele, nagu tedred, nurmkanad ja laanepüüd, kujutavad õhust ohtu ka röövlinnud - kanakull ja kaljukotkas.
Talviste ilmade ja lume tulek ajab taimetoidulised laanepüüd maapinnalt puude otsa. Nii jäävad nad ka metsas käijale paremini silma. Okste vahelt sain pildile ühe turris kuklasulgedega laanepüü, musta kurgualusega isase. Emastel sellist musta pole. Tavaliselt on laanepüüd äärmiselt ettevaatlikud, maapinnalt pistavad nad inimest märgates valju tiivavurinaga lendu. Talvised olud sunnivad energiat kokku hoidma ning kui otsest ohtu pole, jälgitakse möödujat puu tagant ja silmanurgast.
Lõpetan oma 1550-nda loo kirjutamise segaste tunnetega, teades, et blogide rubriik jäeti Maalehe uuendatud veebiküljelt juba mõned päevad tagasi välja. Mul pole täpselt teada, kus, millisel kujul või kas üldse näiteks käesolev postitus maaleht.ee-s loetavaks saab.
Esimese kande blogisse tegin 26.mail 2008.a. ning alates sellest olen kirjutanud oma tegemistest ja tähelepanekutest metsas ning tunnetest, kuidas loodus mind on mõjutanud. Sekka juhtub ka vana aja lugusid kodukandist. Metsalood on aidanud mõtteid selgemaks mõelda ja koos fotodega erinevateks jututeemadeks vormida. On olnud huvitavad aastad, regulaarsed lugejad ja üksjagu vastukajasid. Meeleldi teeksin seda veelgi, sest Eesti blogide loetavuselt (klikkidelt) on minu oma vapralt esimese 100 hulgas püsinud, võidu toidu-, reisi- ja suhteblogidega. Maalt, metsast ja loodusest kirjutajaid on niigi vähe.
Igaks juhuks lisan, et blogi leiab, kui tippida otsingusse „leili metsalood“.
