Et pere ellu jääks ja toidetud saaks, hoiti salves leivavilja varu, millest pidi ka kitsasteks aegadeks jätkuma. Miks peaks Eestis metsaga teisiti olema?

Et üks erametsaomanik oskaks hinnata, kui palju ta oma metsast puitu välja raiuda võib, selleks koostab taksaator kümne aasta metsamajandamiskava. Iga raie järel saab omanik arvutada, mis tal metsa järele jäi, millal ja kui palju ta uuesti raiuda võib. Ehk milline on tema küpse metsa kriitiline varu. Seda teadmist vajavad eelkõige need, kelle jaoks mets pole ühekordne tulu, vaid kes metsa säästlikult kasutavad ning oma järeltulijatele edasi pärandavad.

Keskkonnaagentuuri andmed Eesti metsa kohta sisaldavad suure hulga tabeleid ja arve, kuid ilma täiendavaid arvutusi tegemata sealt kõike teada ei saa, sest hektarid ja tihumeetrid on muist siin, teised seal. Ma ei suutnudki välja rehkendada, millal saeveskid seisma jäävad. Keerukamalt öeldes oli 2016.a. seisuga meie 2,025 miljonil hektaril majandusmetsades 409 milj.tm. puitu, millest 0,507 miljonil hektaril ehk neljandikul pidavat kasvama raieküps mets. Kui majandusmetsa puistute keskmine vanus on hinnanguliselt 52 aastat, millest männil 70, kuusel 54 ja kasel 45 aastat, siis tundub, et vanus ja raieküpsuse määrang omavahel justkui ei klapi.

Oma metsa varusid hinnates olen optimistlik hall-lepikute osas, kuid sedagi vaid teatud ajani. Neist on saamas loodusliku uuenemise, istutamise ja hooldamise tulemusena noored okaspuumetsad. Küpset palgimetsa (pildil) mul õnneks natuke on, aga seda raiun vaid erilise vajaduse korral. Piisavalt on alla 50-aastast (teine pilt) ja keskealist kuusemetsa ning hooldatud noorendikke. Lastele saan pärandada väärtusliku tulevikumetsa juhul, kui praegu keskendun odava lehtpuupuidu kasutamisele.

SMI andmeid uurides ma ülearuse optimismiga metsanduses kaasa ei lähe. Ennustan, et lähima 10 aasta jooksul tekib senist raietempot jätkates meil kodumaise kvaliteetse saepalgi puudus. Metsa kriitiline varu on ohus.