Mis siis saab, kui kotkas pikalt reisilt Kesk- ja Kagu-Aafrikast, kus need linnud talve veedavad, kevadel aprillikuus tagasi koju jõuavad, aga pesapuud enam eest ei leia? Nii võib juhtuda inimese hoolimatu tegevuse tagajärjel, kui metsaraiega puu koos pesaga on maha saetud. Nii võib juhtuda ka siis, kui pesapuu küll alles jäetakse, kuid mets ümberringi on maha võetud. Võib veel juhtuda, et tormituul metsas puid langetab ja murdub ka kotka pesapuu. Kõigil juhtudel on kotkas sunnitud uue pesametsa leidma ja sobiva puu valima, et sinna uus pesa ehitada. Kõik see võtab palju aega ning munemine võib sellisel korral hilineda ja pesitsemine ebaõnnestuda.

Konnakotkad eelistavad elupaigana liigendatud maastikku, kus metsad vahelduvad põldude ja heinamaadega. Pesapuud valides, milleks on eelistatult tugev vanem kuusk, peetakse silmas häirimatut keskkonda ja lähedal asuvaid toitumisalasid, kus leidub küllaldaselt hiiri, konnasid või mutte. Eesti on konnakotkastele Euroopa siinse kandi kõige põhjapoolsem pesitsuspiirkond, üle lahe Soomes pole siiani konnakotkaste pesitsemist registreeritud. Vähemalt ühe linnuliigi poolest oleme oma põhjanaabritest rikkamad - hoidkem siis seda!

Kui loodusesõber soovib lennul olevat konnakotkast võrrelda tänavuse Aasta linnu hiireviuga, siis paar kindlamat tunnust kahe liigi eristamiseks on järgmised: konnakotkaste tiivad on liuglennul ühtlaselt laiad ja hoid horisontaalne nagu purilennukil, tiivaalune tume, mustrita. Hiireviu tiib paistab lennul „sõrmede“ (tiivaotsa sulgede) juures kitsenev, tiivahoid V-kujuline, rinnal heledamate sulgedega „põlle“ muster ja tiibade alapoolel hele vöödistus.