Kui vett on vähe, tuleb seda tamme ehitades koguda

Nii mõtlevad koprad, ühed nutikad ja töökad poolveelised loomad. Suhteliselt sademetevaene suvelõpp ja sügise algus sunnivad kopraid enne talve tulekut endale sobivaid elutingimusi looma. Piisavalt vett kohtades, kustkaudu pessa pääseb, on eluliselt tähtis. Vees ujudes või jää all liikudes on võimalik käia toiduvarusid täiendamas ning samal ajal olla kaitstud kiskjate (hunt, ilves) eest.

Pildil nähtav kopratammide kaskaad jääb mõlema kalda järgi minu maale ning neid lõhkuma ma ei kipu. Jõekaldad on kõrged ning pole seni olnud juhust, et koprad vee üle kallaste paisutaksid, ikka täpselt kaldaääreni, et oleks hea toitu hankimas käia. Kui sademeid palju, siis lastakse tammid madalamaks. Üleujutused tekivad vaid kevadise lumesulamise ja jäämineku ajal ning seda juba kobraste abita.

Enamasti kasutavad koprad paisu ehitamisel ära kaldal vedelevaid vanu puuronte ega hakkagi suuri elusaid puid langetama. Langetatakse vaid selliseid puid, mille oksad talvel toiduks kõlbavad, nagu haavad või remmelgad. Suvel toitutakse värskest angervaksast ja mahlastest noortest pajuvõrsetest. Olen muidugi näinud ka hambajälgi väga vanadel puudel, mida pole lõpuni läbi näritud ja siis tekib küsimus, et milleks sedasorti vaevanägemine. Võimalik, et pikad esihambad vajavad lühemaks teritamist ja seda tehaksegi suurte tugevate puude peal.

Kui kusagil kobraste territooriumil mõni selline suur ja näritud vana haab ära kuivab, asustavad selle meelsasti mõned linnud, eriti rähnid. Seega loovad koprad oma elupaikades soodsaid tingimusi mitmetele teistele liikidele.

Üksnes inimene, eriti metsaomanik, ei taha kobrastega leppida, sest paisude rajamine võib metsa uputama hakata. Järjekindla visadusega lammutab ta tammisid ja kütib neid suuri närilisi. Olen ka kopraliha maitsnud. Ahjupraad eriti ei meeldinud, küll aga on suitsutatud kopraliha hea. Ja mida kõike kopranõre imelistest omadustest ei räägita.