Siit ei tule tavaline metsajutt, ehkki kaudselt on kirjutatu ka metsaga seotud. Olen teemat pikalt edasi lükanud, kuid nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Ehk leian seeläbi ka suuremat mõistmist, miks metsalugusid kirjutades kutsun inimesi elu hapruse ja looduse väe üle mõtlema.

Olen 18 aastat ja 8 kuud olnud nn omastehooldaja, nagu praegu neid kodus voodihaigeid lähedasi elus hoidvaid inimesi nimetatakse, pannes proovile iseenda füüsilised ja vaimsed võimed.

Minu hoolealuseks on kadripäeval 92 aastaseks saanud ema, kel oli 1996. a 12. aprillil ajuinsult. Kahjustused ulatusliku verevalumi järel peas olid suured: kõnevõime kaotus, neelamise takistused, tasakaalu kadumine ja sellega kaasnenud liigutusvõime puudulikkus. Omal jalal püsti pole ema sellest ajast saati kordagi tõusnud, viimasel ajal ka mitte omal jõul voodiservale istukile. Nägemine on taandunud vaid valguse ja kogude eristamiseni, kõrvakuulmine puudub periooditi täiesti. Suhtlen emaga puudutuste teel. Kui kuulmine mõneks ajaks osaliselt tagasi tuleb, mida juhtub harva ja lühikeseks perioodiks, siis on võimalik üht-teist küsida. Mõistus on emal siiani selge püsinud, kaugem mälu oli hiljuti olemas. Olen õppinud tema vaevaliselt seatud sõnadest aru saama, võõras seda ei suudaks. Elu aeg maal elanud ja rasket laudatööd teinud inimesena on emal hästi vastu pidanud vaid süda. Keegi meie suguvõsast pole kannatanud ka liigse kehakaalu all.

Kui pärast insulti ema siinsest kohalikust haiglast (1996. a oli see veel olemas) esmalt Pärnusse ja sealt edasi Tallinnasse Mustamäe haigla neurokirurgiasse uuringuteks toimetati, siis Mustamäe haiglas ei antud talle pikka elulootust, ajupilt oli nii halb. Arst ütles, et eks te ise tea, kas võtate nii suure koormuse kanda, sest taastumise lootust pole. Otsustasin ema siiski koju tuua, ikkagi oma tuba ja oma voodi ning mina ka olemas. Leppida olukorraga, et 73aastasena peabki voodisse lamama jääma, inimene kohe ei suuda. Utsitasin teda ise kausist käsi ja silmi pesema, end istukile ajama ja voodi kõrval seisva potitoolini nihutama. Kümme aastat tuli ta sellega vahelduva eduga toime. Nüüd enam mitte. Tõstan teda ise, potitan, pesen, mõõdan vererõhku ja valin selle põhjal tabletid, söödan lusikaga, joodan topsist. Suvel maasikad ja vaarikad, talvel banaanitükid, õunalõigud või mandariinid laon taldrikule ja asetan pärast sööki voodi kõrvale laualeservale. Need ta saab ise kätte ja neid sööb meelsasti. Hiljuti loobusin öösiti kell 2 või 3 tõusmisest, et vanainimene üles ajada ja potile tõsta. Varem ikka tõusin, kuid see väsitas kohutavalt. Nüüd panen ööseks emale pampers-püksid jalga.

Selline on lühikirjeldus hetkeseisust. Võidakse mõelda, et kuidas ma siis veel metsas jõuan käia, seal isegi võsalõikajaga tööd teha, metsa istutada ja kultuure hooldada. Kas sel ajal on siis ema üksi kodus? Enamasti jah, mõne tunni kaupa.

Mets ongi mind päästnud suuremast vaimsest kriisist. Koduust kinni pannes jääb kõik masendav seljataha ja algab teine maailm – elujõudu, värve, hääli ja lõhnu täis loodus, kuhu tahan alati minna, eriti kevadel. Töö ja oma kasvama pandud mets tekitavad helgeid mõtteid. Tunnen ühtekuuluvust vanade puudega ja astun nende kaitseks välja. Raske on siiski praegusel hallil ajal, kui päike on meid maha jätnud. Sellest ka tänane hall-valge lugu.

Esimestel aastatel käis minu äraolekul vajadusel abiks üks kaugem sugulane, kes oli emast mõni aasta noorem, kuid keda pole juba mitu aastat elavate hulgas. Siis olid ajad, mil pereliiget ei tohtinud vormistada sügava puudega inimese hooldajaks, mille eest maksti vist 400 krooni kuus (enam ei mäleta). Hiljem seda muudeti ja mina kui tütar võin olla oma ema hooldaja. Selle aasta suvel tõsteti valla poolt makstav hooldajatoetus 50 euroni, enne maksti 26 eurot. Kuuldavasti mõnes vallas ei saa omastehooldaja niigi palju.

Inimesi võib huvitada, kus siis on minu lapsed, kas nad ei käi abiks. Ma ise pole tahtnud, ehkki mõnel korral on noorem poeg linnast tulnud ja pool päeva valvanud. Tema pole kõigi pisiasjadega kursis ja ega vana naise spetsiifiline hooldamine polegi meesterahva töö. Ühest on tõsiselt kahju - lapselapsed on kasvanud selle aja jooksul suureks, ilma et oleksin saanud neile piisavalt pühenduda.

Olen üritanud pärida sotsiaalministeeriumilt, kas pole mingit seadust, mis lisaks omastehooldajale pensionistaaži aastaid juurde. See on ju täiskohaga töö. Vastati, et staaži järgi pensioni arvestamine pandi mingil ajal lukku ja pensioni arvestatakse vaid makstud sotsiaalmaksu järgi, olgu siis palgalt või ettevõtlustulult.

Valimised on tulekul, aeg kandidaate omaste hooldajate teemaga kurssi viima hakata. Mina pole Eestis ainuke, kes päevad-ööd, kuud ja aastad, ilma ühegi lõdvaks laskmist lubava päevata, oma lähedast hooldab ja selliselt töötatud aastad pensioni arvestusse ei lähe.