Kuidas kotkad elavad, mida söövad?

Päev möödus ringi sõites ja metsades käies. Kruusateede tolm, lämbe palavus ja tuulevaikus piinasid. Metsas suurte puude all oli mõnusam. Kui järjekordses kotkapesas ka poeg kasvamas oli, ununesid kõik ebamugavused.

Konnakotkastele on praegune aasta hea, sest toitu leitakse piisavalt. Sellest ka keskmisest edukamad pesitsused. Toit on väga oluline uue põlvkonna üleskasvatamisel. Halbadel aastatel loobutakse just saakloomade vähesuse tõttu munemisest ja haudumisest.

Teiseks oluliseks konnakotkaste käekäigu mõjutajaks on pesade kaitse. Igaüks võib ette kujutada, mida tähendab üks sajune ja külm päev pooleldi hautud munadele või, mis veelgi hirmsam, äsja koorunud udusulis tibule, kes on ema keha soojusest ja kaitsest ilma jäetud. Konnakotkal kulub umbes 40 päeva haudumiseks, et poeg munast kooruks. Teist sama palju kulub poja lennuvõimeliseks saamiseni. Kogu selle aja vältel, aprilli lõpust augusti keskpaigani, ei lahku üks vanalindudest pesalt või selle lähistelt. Kotkas on  inimpelglik ning ebasobival ajal tehtavad metsatööd või inimeste liikumine pesa lähedal võivad linnu lendu ajada. Loomulik alalhoiuinstinkt sunnib linde ennekõike oma elu eest seisma. Valveta jäänud mune või abitut tibupoega võivad vahepeal rüüstamas käia näiteks rongad või nugis.

Konnakotkad on meil I kaitsekategooria linnuliik ja nende pesapaikade ümber on metsamajandamise piirangud. Mõistlik metsaomanik saab ka ilma rangete keeldudeta aru, kui suur väärtus on oskus elada koos uhkete lindudega. Kõik siin ilmas pole rahas mõõdetav.

Konnakotkad võtavad igal kevadel ette rändeteekonna Aafrika mandrilt Euroopasse kuni Eesti aladeni põhja pool, sest siin ootab kodune pesamets ja valgete öödega suvi, mille jooksul jõutakse ka pojad üles kasvatada. Seejärel rännatakse külmaks ajaks taas soojale maale, et kevadel uuesti tagasi tulla. Nii võibki inimene esitada igivana küsimuse: kus on kotka kodumaa? Minu arvates on see sünnimaal, kus on pojana üles kasvatud. Ka minu, inimese, kodumaa on minu esiisade maa, kus ma sündinud olen. Kotkastelgi vahetuvad põlvkonnad, vanad kaovad ja instinkt tiivustab noori oma sünnipaika tagasi pöörduma.

Et kõike seda uurida ja uhketest lindudest rohkem teada saada, selleks kontrollitaksegi pesitsust ja rõngastatakse poegi. Seda teevad koolitatud linnumehed, enamasti kuuluvad nad ka Kotkaklubi liikmeskonda. Geneetilisi uuringuid teevad meil Tartu teadusemehed.

Minu tänastest fotodest üks räägib kotkameeste tööst. Et pesani pääseda, on vaja hulk varustust: ohutusköied, kinnitustrossid, aasad ja konksud, ronimisrauad oksteta tüvedel liikumiseks (raudu välditakse kuuse otsa ronimisel, sest vigastavad puukoort), kahesugused jalarõngad linnupojale, mõõtmisvahendid jne. Loomulikult peavad mehed olema osavad ja füüsiliselt tugevad.

Teine foto on suurest männist, millel paistab kõrguses helepruun, kuivanud männiokstest kotkapesa. Vana pesa oli läinud talvel lume raskuse tõttu alla kukkunud ja kui kotkad selle tagasi jõudes avastasid, siis ei jätnud nad oma lemmikpuud, vaid ehitasid samasse uue pesa. Küllap seetõttu oli seal ka kõige väiksem poeg – munemine jäi pesaehitustööde tõttu hiljapeale.

Mida siis kotkapoegadele toiduks pessa tuuakse? Peamiselt uruhiired, aga ka rohukonnad, mutid. Vahel tuleb ette üllatusi. Ühes pesas oli pisike nirk, järgmises veelgi ebatavalisem jahisaak - rukkirääk.