Vana halliks kutsun ma händkakku, ehkki pole kindel, kas see tore tegelane nii vana ongi, äkki hoopis noorepoolne lind. Oleks näiteks kotkas, siis sulestikus esinevate tunnuste järgi suudaksin nende vanust ehk hinnata. Kakkude kohta mul sedalaadi kogemused puuduvad.
Mul on hakanud viimasel ajal vedama ning õnnestumised tõstavad tuju, mis viimastel kuudel pidevalt madalseisus püsis. Nüüd aga mitu head asja järjest. Võtame kasvõi selle, et leidsin sünnikodu õuel eest kenasti niidetud platsi. Varem niitsin seda lahmakat ise, nüüd käib ülejõu. Kuid maal leidub palju tuttavaid, kel kõiksugu masinaid ja niidukeid – tasub ainult mainida ja ühel päeval tullaksegi.
Looduse kingituseks pean äsjast kohtumist händkakuga. Viimati nägin kaht kakku aprilli keskpaiku, kui korjasin jõe ääres karulaugu värskeid lehti. Ja nagu sellistel puhkudel tavaliselt juhtub, polnud fotoaparaati käepärast. Kui tagasi tulin, kadusid kakud puude vahele ning pildile nad ei jõudnudki. Mälupilt jäi.
Suvi läks mööda ja kakkusid ma enam ei kohanud. Üks külamees oli neid jõe ääres korra näinud. Järelikult püsisid territooriumil.
Mul on harjumus tuttavates kohtades pidevalt silmadel lasta ringi käia. Kõik varem nähtu on nägemismällu talletunud ja pisemadki muutused hakkavad kohe silma. Nii ma siis vana tamme juures läbi põõsaste mingit kahtlast tompu paistmas nägin. Tõin silla tagant autost kaamera ning erinevalt kevadisest ebaõnnest, ma seekord mingi tõestuse seal passivast händkakust ka sain. Mu harjumusest maastikke, puid-põõsaid, kive-kände ja ronte mällu salvestada oli kasu. Varasemate mälupiltide muutumine, uute detailide juurde tulek või vanade kadumine teeb tähelepanelikuks ning siis õnnestubki tavaliselt mul ka metsaelukaid märgata. See kehtib üksnes looduses olles, inimeste keskel ei märka ma suurt midagi, ei seda, mis kellelgi seljas või mis nimi oli.
Teist pilti teha enam ei õnnestunud, kuna kakul olid omad plaanid. Peagi kostis kõrvalt metsatukast pasknääride vihast kisa – kakk oli sinna jõudnud. Teda jälitama ma ei hakanud, loodetavasti viivad rajad meid ühel päeval uuesti kokku.
