Pühapäeval käisid mul külalised Eestimaa Looduse Fondist, kes olid tagasiteel kõre elupaikade taastamise talgutelt ja kellega oli eelnev kokkulepe, et nad teevad mõnetunnise ringkäigu ka minu metsades.
Näitasin neile erinevaid kohti oma metsas: noorendikke, keskealist ja vana metsa ning käisime majandamisest väljas olevas vääriselupaigas. Aega kõigega põhjalikuks tutvumiseks oli napilt, samas üht-teist ikka jõudsin näidata, peatusi teha ja juttu ajada.
Vääriselupaigas liikudes leidsime ühe vahva hilissügisese seene, mida nägin elus esimest korda. Tegi pildi ja see seen on sügiskogrits. Olin küll teadlik kevadkogritsa olemasolust, kuid sügiskogrits lausa mu omas metsas oli paras üllatus.
Lisan, et ehkki see seen on tinglikult ka söögiseen, on ta siiski mürgine ja enne toiduks tarvitamist vajab vees läbikeetmist.
Minu seisukoht on, et häid söögiseeni oli sel aastal metsades laias valikus ja suurtes kogustes, siis hilisel sügisel kohatavaid kogritsaid nähes ei teki mul erilist kihku neid maitsma hakata. Uue leiu üle rõõmustada aga tasub küll.
